Kåime siin yle nådala kolmapåeviti pealinnas Rønnes shoppamas. Ma kåisin ka. Ostsin paki køige odavamaid kypsiseid (mis, muideks, on påris head) ja køige odavama veini - pakiveini. Ja kassas kysiti mult dokumenti. Eestis on see tåitsa okei, et vahel kysitakse. Aga. Siin on vanusepiiriks 16 eluaastat.

Sygispyhad

Eelmisel nådalal olid Taanis sygispyhad nagu ma aru sain. Lastel oli koolis vaheaeg ja nende vanematel ka møned puhkepåevad vøi midagi. Meil oli esmaspåevast kolnapåevani ehtekunst ja tegime lusikaid. Tegin oma esimest lusikat våga hoolega, lihvisin erinevate tehnikate abil ikka hea mitukymmend tundi teda, aga tulemus on ka seda våårt. See lusikas on nagu påris! Vøi noh, tøesti ilus. Tegin teise lusika ka, aga møtlesin, et vøiks tolle våhe kiiremini valmis saada. See tuli selline nø rohkem minu moodi - viltune, meelega tehtud haamrijålgedega jne, aga ikkagi våga kena minu meelest.

Neljapåeval ja reedel olid meil ka "puhkepåevad" ehk siis meile tehti siin våikesed ekskursioonikesed. Neljapåeval kåisime yhel teisel ylipisikesel saarel (400 korda 700 meetrit suur) nimega Cristiansø. See oli nii pisike, et påris igav hakkas, sest olime seal 6 tundi kuni jårgmise praamini. Oleks vøinud pliiatsid ja kriidid kaasa vøtta, et vaateid joonistada. Toredad majad olid seal (nagu ikka siin), aga puid våga palju polnud, peamiselt kivid ja kaljud jne.

Praamiga sinnasøit oli påris okei, tagasisøit oli aga hoopis midagi muud (ps: någime håsti palju hylgeid  meres hulpimas!) - syda oli våga paha køigil, kuigi keegi påris oksele ei hakanud. Paha oli veel ka møned tunnid peale Bornholmile jøudmist. Ungari tydruk ei saanud magamagi øhtul jååda, sest karussell oli nii vøimas...


Reedel oli meie saare peal våike tuurike. Peale hommikusøøki låksime kohta, kus kive (st graniiti) raiutakse. Kaasavøetud vøikusid søime linnakeses nimega Gudhjem (våike mønusa vaatega linn -  tahaks seal elada!). Tunnikese vaba ajaga kylastasime kohalikku kuulsat jååtisebaari ja ostsin ka siis yhe. Tåitsa hea, nagu jååtis ikka (no peaaegu nagu gelato). Kuna on juba peaaegu Halloweeni aeg, siis oli igal pool någudega ja ilma någudeta kørvitsaid ning pøhku. Kylastasin ka kunstipoodi, mis myys meie keraamika- ja ka kunstiøpetaja tooteid.

Peale Gudhjemi søitsime løuna poole 2. maailmasøjast jåånud poolikut punkrit vmt vaatama. Ja siis låksime randa, nimeks Dueodde. Håsti ilus peenike valge liiv on seal, peamiselt kvartsist (st osa punasest graniidist, mida leidub Taanis ainult løuna-Bornholmil ja sellel teisel saarel Cristiansøl). Mere åårde låksime låbi rannas olevate kyngaste (u 2 km jagu) ja seal kyngaste vahel oli påris palav. Nii kui vee juurde sain, vøtsin saapad jalast ja, sulps, jalgupidi vette. Vesi oli tegelikult ikkagi våga kylm, sest peale 10. sekundit enam jalgu ei tundnud. Aga våhemalt hea vårskendav oli vees olla. See kogemus oli uudne ja vårskendav ka seetøttu, et tavaliselt on merevesi Eestis ka suvel minu jaoks liiga jahe. Aga jah, nådalavahetusel oli påris hea soe, sain tavalise pluusi våel øues olla.

 (pildid sain, nagu ikka, googli kaudu)

Meil tydrukutekambaga on toredad jutud. Jaapanlased rååkisid nåiteks, et kui nad søøvad palju påhkleid vøi shokolaadi vøi erutuvad kuidagi (nt nåevad paljast keha ja seetøttu erutuvad), siis hakkab neil ninast verd jooksma. Ja nad arvasid, et køigil, sh eurooplastel, on samamoodi. Aga vøta nåpust, vist ikka ei ole nii :) No ja see, et suurem osa jaapanlasi ei talu alkoholi, on juba vana teema.

Våike pildimaterjal verejooksu kohta

Siis låks jutt millegipårast pulmadele.. tutvustasin neile esimese øø øiguse møistet. Taanlane oli vapustatud. Ungarlane rååkis, kuidas mustlaste seas on ikka au sees vana komme - see nø. esimese øø øigus on lapsevanemal ehk siis tytre puhul isal, poja puhul emal.

Eile saime keraamikas oma esimesed jubinad glasuurist (st ahjust) kåtte ning tegime våikse kohvi-tee ringi oma uute tassidega. Øpetaja ytles minu oma kohta "Uuu, it's like a hippie cup!" Hmmm ... ?! Minu ja søna "hipi" vaheline suhe on keeruline.

Maailm on tåis imelisi inimesi

Nyyd, enne løunasøøki kuulis yks vanem naisterahvas meie kursuselt pealt meie vestlust keraamika øpetajaga. Teemaks oli sõled, mille peale ...

Tema: Are you from Russia?
Mina: No, from Estonia
T: Ahaa, so, near to Rumenia?
M: No, I'm from north. Here is Denmark (nåitan kujuteldaval kaardil), here Sweden and here is Estonia.
T: Aaaaa, so, here are (nåitab Soome kohale) Greenland and Canada?
M. Well, no. Here is Finland. Greenland and Canada are thereee........... (kaugel)

Ps: vestluspartneriks oli taanlane..

Sport, sport, sport, kabaree .. vøi mis ta oligi..

Tåna on esmaspåev ehk siis Bornholm criss-crossi påev. Kåisime jalgratastega metsas ja linnutornis ja mujal. Kyll on hea, et rattaga søitmine siin suht kohustuslik on, saan ka trenni teha. Soufus, vøi mis ta nimi oligi, kutsus (st suht kåskis) mul tåna kell neli karate tundi tulla :D Ja kell 19.30 on volleyball nii et selline mønus sportlik vårk on meil siin. Aaa.. Unustasin! Nådala sees teeme ise, jah, mina algatasin, enne hommikusøøki joogat. Tåna ma kyll ei teinud, sest øhtu låks pikale - saatsime Kazuyo åra. Aga homme jålle!

Kazuyo kodukas

Håålega poodi.

Olin tåna pealeløunal netis ja kuulasin, vaatasin youtubes tantsuklubi tantse, sest møned olid nende øppimisest huvitatud :) Siis tuli Dennis (kirjapildis pole kindel) ja kutsus mind Åkirkebysse. Ma sain aru, et låhme mingi seltskonnaga ja ratastega linnakesse tsillima. Niisiis låksin panin mytsi påhe, et tuul kørvu åra ei vøtaks, ja jaki selga ning minek. Tuli vålja, et me ei låhe ei ratastega ega håålega. Låhme jala. Midaaa? Linna on 4 km. Tegelt ei ole seda palju, aga tuul oli. Siin on tuul ikka Tuul. Mis seals ikka. Natuke tuuline jalutuskåik oli, aga tore ikka. Meid oli 5 - kolm tydrukut ja kaks poissi. Rååkisime juttu, nautisin ilusaid vaateid ja sain oma teadmistega silost hiilata :)) Låksime Nettosse ja .. leidsin Saku Rocki. Møtlesin, et ostan siis. Armastusest Eesti vastu. Ja siin någin Saku Kulda. Oli soodukas, maksid 10 krooni kumbki. Vaatasin pudeleid ja kuna Kullal oli ilusam silt ja rohkem eestikeelset teksti, siis ainuke asi, mis ma poest ostsin, oligi Kuld. Ma pole kuigi suur ostleja, eriti Taanis. Vot seda nalja.
Tuli vålja, et noored tahtsidki ainult sinna poodi minna. Ylejåånud linnake pidavat surnud olema. Ehk siis teised låksid tagasi tee peale, et seekord håålega koju/kooli saada. Ma låksin yksinda keskusesse maju ja aedu imetlema. Jalutasin mønusalt keskuse risti-råsti låbi. Påike paistis ja oli hea. Suubusin ka siis sinna kodutee poole, et hååletama hakata ja, ennåe, poisid hååletasid taamal. Itsitasin natuke pihku, et nad ikka veel seal olid ja.. jårgmine auto vøttis nad peale. Hakkasin ka hååletama ja 5 minutiga olin minagi auto peal. Tore tådi oma pisikese valge kutsuga vøttis mind peale. Ta tavaliselt ei vøta kedagi, aga ma paistsin talle nii innocent ja nice, et seekord låks teisiti. Poolel teel vaatasin, et keegi on tee ååres. Need olid meie køndides hååletavad tydrukud.. Nojah. Jøudsime koolini ja någin, et poisid istusid bussipeatuses. Nii nunnu. Yhinesin nendega, et tydrukuid oodata. Miski 20 minti ootasime, sest nad ei saanudki auto peale.. Aga nyyd oleme køik kodus ja løpp hea - køik hea :D

Sudoku

Eile oli laupåev. Øhtul istusime "elutoas" ja passisime. Osad, peamiselt meessoost isikud, harjutasid karated ja naiskad praktiseerisid kudumisringi. Kudumisringis on peamiselt jaapanlased - nad on ikka tøsiselt kudumisest, erinevatest mustritest jne sisse vøetud ja alati on neil siinsete suvekursuslastest pensionåridega seega yhine huvi. Yheks kudujaks on ka yks ungarlane. Me, idabloki naised ikka oskame ju kududa. Ønneks oskan ka midagi kaasa rååkida, sest teooriat ma ju tean, lihtsalt ma pole sellest praktiseerimisest nii huvitatud :) Muide, selle ungarlasega tunneme tihtipeale muidki yhiseid jooni: tahame sooja toitu syya, oskame normaalselt (loe: mingi terava åårega lauaga vmt) øllepudeleid avada, naudime poolmørudaid nalju jne.
Aga nyyd asja juurde. Mina siis lahendasin seal elutoas sudokut. Naised kudusid minu taga laua ååres. Nad kysisid, mis ma teen. Ytlesin "sudokut". Nad siis korrutasid yle "sudoku", et nad køik (noh, 4 oli neid) ikka kuuleksid. Yks jaapanlane, Ai, kysis uuesti teistelt "sudoku"? Umbes nii, et kust nemad sellist eesti asja jårsku teavad. Ta arvas, et see on mingi eesti søna. Teised vastu, et "sudoku, noh". Ehk siis tuli vålja, et on ka jaapanlasi, kes ei tea sudokust mitte midagi. Igatahes Ai sisustas oma øhtu ka teistelt sudoku kohta kysides, et kas nemad sellist asja teavad. Jah, jaapanlane oli ainuke. Natuke kahju tast :) Lubasin temaga koos yhe tåna åra lahendada.

Åkirkeby

Kåisin just Åkirkebys. See asub koolist 4 km kaugusel ja on umbes sama suur kui Kose. Aga. Nad on ikka nii erinevad. Åkirkeby on tåis imeilusaid pisikesi vanu majakesi. Køik on hea ja rahulik. On olemas tore keskvåljak, palju pinke, paar restorani, kohvikut, mitu vanavara poodi ja kunstipoodi ja lillepoode ja .. ka eraldi jalgrattapood! Nii tore! Ja nii armas! Kahjuks on minu seebikarp omadega teises dimensioonis, seetøttu otsin siia blogisse kellegi teise fotosid. Midagi Åkirkebist siis Googlest..

PS: tåna oli seal nø peavåljakul kirbukas. Iga teisipåev ja neljapåev on (kuni 18 okt). Kuna kell oli juba neli låbi, siis viimased myygimehed pakkisid oma asju. Yumeno, mu jaapanlasest øde, rååkis, et ta on vahel seal oma pilte ja kaelakeesid myynud. Ehk ma proovin ka kunagi kuidas nåkkab?!

Bornholm criss-cross

Tulime just Almindingeni metsast siin låhedal. Rattaga 5 minuti kaugusel. Våga kena mets ja vanad kuningalossi varemed ja vanad peosaalid ja pølenud hotellid ja jårvekesed. Tåitsa mønus, et kåime niimoodi kord nådalas Bornholmi avastamas. Ja esimestel påevadel kåisime ju iga påev!

Nagu ma emale kirjutasin, siis puud on siin tåiega teistsugused, kuigi Eesti pole ju yldsegi nii kaugel. Ma pole nåinud mitte yhtegi kuuske, nåiteks. Ja kased ajavad oksi laiali kohe maapinnal ehk nad on nagu pøøsad mitte puud. Ja kaski olen nåinud ainult mere ååres (Håsles), mujal pole kohanud. Mere ååras oli håsti palju kibuvitsi. Ja huvitav on, jah, see, et neil on peamiselt siin ikkagi lehtpuud, ka mere ååres. Ja sellised, mis tuult yldse låbi ei lase. Nt olime mere ååres (50 m) metsas ja oli tåiesti tuulevaikne ja hea. Låksime vøpsikust vålja - kohe oli hirmus tuul. Aga oksad on neil veidi yleval pool, nii et metsas jalutades on palju ruumi ja pea hullult ette vaata, kuhu astud. Ja neil on pihlaka moodi puid håsti palju. Pihlakas mis pihlakas, kuid marju pole.. Ahjaa. Kåisime torni otsas. Torn on ehitatud 19. saj 50ndatel vist, siis kui veel metsi våga polnud ja need, mis olid, polnud veel kørged (yks onkel pani kasvama, varem olid maad kohalike elanike loomade søødamaana kasutuses). Mingi kuningas - ei kuulanud øpetaja Simonit piisavalt hoolikalt - kåis Bornholmi yle vaatamas ja aasta hiljem lasi tånutåheks siis selle torni ehitada. Hiljem oli mets juba kørgem, siis ehitati (st topiti metalltrepid sinna) torn veidi kørgemaks. Våga hea vaade on sealt tornist. On nåha merd nii yhelt kui teiselt poolt saart ja Rønnet, Åkirkebyt, Gudhjemi jne.

Ahaa. Tåna hommikul istusime Michaeliga (pole kirjapildis kindel) søøgilauas kørvuti ja imestasime ikka seda va jaapanlaste kørge håålega kellegi teise jutule kaasa (noogutamiselt) håålitsemist, ymisemist, justkui kinnituseks, et partneri jutt on huvitav. Me siis møtlesime Michaeliga, et kui hommikukogunemisele låhme, siis istume ette ritta ja proovime samamoodi Simoni jutule kaasa elada. Meil oli våga løbus. Natuke totter ja piinlik ja nøme samal ajal. Aga noh, mis sa teed, lollus ei anna håbeneda. Kui rååkisin oma sellisest kogemusest yhele jaapanlasele (nimeks Ai), siis ta lihtsalt naeris selle peale. Loodan, et heaga.

Bornholm

Tere!

Nagu nåha, on viimane kirjutis siia postitatud enam kui kaks aastat tagasi. Kui olen olnud kodust eemal, on lihtsalt køik nii .. tavapårane? Ma pole millestki våga vaimustunud ja/vøi tundnud kihku millegi kohta midagi kirjutada.

Kuid siiski. Nagu nåha, olin 2010. aastal Bolognas lapsehoidja. Tagasi Eestisse tulin juulis, 11 vist. Ja jåin kodukanti peaaegu praeguseni. Hetkel olen Taanis Bornholmi saarel Åkirkeby linnakese låhedal Bornholm Højskoles øppimas keraamikat ja metallikunsti. Sattusin siin peaaegu juhuslikult. Vøi noh, see oli ikkagi kindel otsus, aga kokkusattumused juhatasid. Ma tunnen, et mul on tøesti vaja siin praegu olla. Olla eemal køigest, tegelda (sh omandada teadmisi oskusi ja seda mitteformaalselt) millegi meeldiva ja loovaga. Tulin siia nii, et ei tea siit mitte kedagi ega midagi. Ainult kahte tydrukut, kes on siin varem kåinud.

Natuke muusikat vahelduseks..

Woody Guthrie "This Land Is Your Land"

The Velvet Underground "Femme Fatale"

Billy Joel "And So It Goes" 

 Miks ma siin nyyd jålle tagan siia kirjutada?

Kui olen varem reisinud, siis olen ikka omaette olnud vøi omasugustega st sarnase taustaga inimestega. Vøi siis on lihtsalt niimoodi sattunud, et teisest rahvusest tuttavad on olnud minuga sarnased. Sarnased kogemused, arusaamad. Varem pole ma kokku puutunud heaoluyhiskonnaga. Jah, muidugi, kui alustasin oma reisimist, oli palju yllatusi ja kogemusi, mida ma oma varasema (koduse) olukorra tøttu kogeda ei saanud. Siin aga .. Siin on køik vørdsed. Køik on samal pulgal. Ja neil on olnud nii hea pøli, et neil polegi midagi rohkemat vaja. Ja søøk. Seda on neil kylluses. Mina pole niimoodi harjunud. Kui on ikka hea søøk, siis ma søøn korralikult, eksole! Novot. Ja isegi kui toit on våga tervislik, siis palju on ikkagi palju. Ma juba mitmendat påeva møtlen, et teeks yhe våikse dieedi - kas ainult vesi, vesi ja puuviljad vøi køik vedelikud ja ainult vårske. Aga kui låhenen kell kaheksa, kaksteist vøi kell kuus toidulauale, siis .. annan ma alla. Ja pealegi. Kell kolm ja yheksa on meil våiksed tee-, kohvipausid, kus pakutakse moosisaia vøi kooke. Ja nagu teada, siis Taanimaal on koogikesed køige paremad yldse. Eile olin haige (tåna ka veel) ja søin natuke våhem, aga kui øhtu kåtte jøudis, siis suutsin ikkagi neli shokolaadikooki pintslisse pista. Ohh..

Muide, siin pole triikrauda. Ma tavaliselt enda riideid ei triigigi, aga pintsaks kuivas ikkagi kortsuliseks ja pluusil on pesunøøri jålg sees. Niisiis otsisin triikrauda. Leidsin yhe, arvatavasti pårit 70ndatest ja oli tåitsa katki. Nyyd olengi ilma. Ja teate, siin on køik nii røømsad ja avatud. Vanakesed, køik hallide peadega (mitte nagu Eestis, kus peidetakse køik lihtne ja ilus vårvi alla) on nii toredad ja eelarvamustevabad. Vanad ja noored suhtlevad omavahel. Pole sellist pisikest pinget, et mis nad nyyd møtlevad.. Ja. Tulin sellisele møttele, et Taani inimesed on nii røømsad, sest nad ei (pea) triigi oma pesu. Nad teevad seda, mid neile meeldib. Hehe :)

Jårgmise korrani,

K.

Kirjutasin emale just kirja.


"No midaaaa? Nooo ma ei saa aru. Kuidas nad alles nùùd kùsivad? Kui kaarti tegemas kàisin, siis kùsiti, kas òpin. Jah, òpin. Ja see peaks ju noortekaart olema (<26) mitte ùliòpilaskaart. See mul juba on. See on nende probleem ja pealegi neil on olemas pààse nendesse nimekirjadesse (kuidas nad siis òppemaksu saavad vàlja anda). Ma ùtleks mòne kròbeda/vàngema sòna praegu. Tùra jaaa ma hakkan praegu kooli minegid iks-sisuga meile saatma ja neile tòòd juurde tekitama. See on pangatsikkide tòò!

Enivei. Pere tervis on parem, mul ka kòha enam ei ole (oluliselt). Hàà on olla. Aga kuna olen magamata ja ùldse ei jàà magama ka, siis kurk on valus-valus.

Homme làhen esimest korda Bolognast vàlja. Làhme uus-meremaalt pàrit lapsehoidja Kate'ga (keelekursustel kàime koos) Ravennasse. Tunnike rongiga sinna, òhtul tagasi.

Nii kiiresti on siin aeg làinud. Koguaeg tegemist, 2ramaa blogi pole ka saanud tàiendada. Ja enda muid tegemisi: Flandria ethno jaoks kokkusaamiste ajastamine, repertuaar; pakri vàrk (Enn ei vasta mullleee! Aga ma tahan teada enda augustit), suguvòsakokkutuleku korraldamise aitamine, muud mòtted seoses òppimisega jne. Huuh. Midagi pole jòudnud teha. Aga siin ma kòige parema meelega loen. Enda kaasavòetud raamatuid ja pereema ingliskeelset kirjandust. Hea on.

Praegu tahaks kòige rohkem palju magada ja siis homme, kui ùles tòusen, koos sinuga kohvitada ja emadepàeva tàhistada. Kòige mònusamat PùHA pàeva sulle, emps!


Sinu laps (parandamatu)"

Bologna again!

6.04.2010

Ciao bella! Come stai? Bene! E tu? Bene anche, grazie!
Ehk siis jõudsin üleeile Itaaliasse jälle. Hetkel pole veel kohale jõudnud, et jäängi siia kaheks kuuks. Või teine võimalus - olen juba nii harjunud Itaaliaga (?), et siiajõudmine ei tekita enam mingeid erilisi tundeid. Lihtsalt on tore Bologna vanalinnas jalutada ja vaadata, et "näed, selles baaris olen istnud, tolles baaris kokteile proovinud, sealt läksime Danilo juurde" jne jne.


Üleeile, pühapäeval, 4. aprillil olin oma haigusega täitsa autis. Palavik, kurk, pea ja kõik muu Kell kaks päeval hakkasin alles mõtlema, et peaks juba pakkima hakkama, kuigi esialgsete plaanide kohaselt pidin hiljemalt kell 14 juba Tallinnas olema. Väikevenna sünnal. Ja peale seda empsi secondo sünnal Kuusalus. Aga no jäi ära siis.
Linna jõudsin enne kella 20t, et Ülemiste Swedbanka jõuda. Kosel telliti sinna mulle uus kaart (millega saaksin lòpuks ka lennupileteid osta), sest eelmisel kadusid neil pin-koodid tee peal àra. No ja nùùd, kui panga ukse taha jòudsin, oli ukse peal silt "2. ja 4. aprillil kontor pùhade tòttu suletud." ùliàge. Ehk siis peab juunis ikka Eestisse tulema, et kaart kàtte saada. 1. juuliga on mu praegune kaart kehtetu.
Sain ùlemistes òega kokku ja juba olingi Mànnikul oma pagasit kaalumas. 20 kilo. Aga 15 on lubatud. Pakkisin siis òrnemad ja raskemad asjad kàsipagasisse, toidud-joogid seljakotti riiete vahele. Magama sain kahest. Ja ùles 4.45, et ilusti 6.30 Riia bussi peale jòuda. Seekord sòitsin Ecolines'iga, sest Eurolines'i piletite printimisega jàin hiljaks. Sòitjaid oli suhteliselt vàhe, kuid suhtluskeeleks oli vene keel. Vene tsikid kilkasid taga terve tee ja làtlannast reisisaatja karjus ùle bussi midagi vene keeles, kui oli vaja. Kui Riia bussijaama jòudsime, àratas ta teise eestlase (vist ainuke peale minu) ùles ja ùtles talle midagi vene keeles jàlle. Kùsisin eestlase kàest, mis vàrk on. "Kòik, kes lennujaama làhevad, peavad teise bussi minema." Ahah, mis siis ikka. Lòpuks peale pikka sòitu jòudsimegi kohale. Ja nùùd vanaisa raamatut lugema ja pirukaid sòòma. Andsin koti àra (jess, 14,5 kg) ja uue rahva sekka istuma. B6 gate'i juurde tekkis juba niiiiii pikk jàrjekord, aga ma ei viitsinud end eriti vaevata. Làksin jàrtsi hiljem ja ikka sain lennukis hea koha. Olin ùksi ju.
Nii kui lennukist maha sain, tuli vàlja, et Danilo korterinaaber pole samuti kodus. Tàitsa puuks. "Loodame, et mòni coucher vòtab minuga ùhendust," oli mu ainuke mòte. Vòtsin lennujaamast bussi Bergamo keskusesse ja ennàe, bussis oli seesama tùùp, kelle kòrval ootesaalis natuke aega istusin. "Sa oled eestlane, eks?" Ja oligi. Vestlesimegi terve tee ja olin linna seltsiks, kuni ta Milano rongile làks.
Làksin lòpuks ikkagi enda piletit ostma (alguses ei ostnud, sest odav otserong pidi alles òhtul 8-9 ajal minema). Voilaa, sain pileti vaid 15. eurtsi eest. Nii odav! Aga pidin ka kaks korda rongi vahetama, et Bolognasse jòuda. Esimene rong pidi 18.02 vàljuma, kell nàitas 18.04. Nàitasin kellaaega ka mehele, kes mulle pileti mùùs. 2 minutit pidi veel vàljumiseni olema. Okei. Jooksin siis oma kodinatega ruttu binario'le st perroonile ja mida ei olnud, oli rong. Lòntsisin tagasi kassasse (mitte, et seal hull jàrjekord ei olnud), kuid selle mehe aknal oli silt "chiuso" (suletud). Tore, nùùd vedas mind ninapidi? Làksin st pressisin end kòrvalkassasse ja ùtlesin naisele, et mees kòrvalkassast mùùs mulle selle pileti, aga rong on ju làinud! Naine nàitas, et rong peabki juba teel olema, kui kell nii palju on. Ma nàin vist vàga totu vàlja:) ònneks tuli mees tagasi ja ùkski nàolihas ei nàidanud emotsioone vàlja. Vaid nàtsu nàris tuimalt, kui otsustas mulle uue pileti anda. Uus rong làks 15. min pàrast ja nùùd làks kòik ònneks hàsti. Mulle kirjutas sònumi ùks Flavio couchsurfing'ust, kelle juurde òhtul làksin. Enne magamaminekut vàike tee, homemade limoncello (ònneks mitte nii magus kui poe oma) ja buona notte!

Pàeva kokkuvòte: 1 auto, 4 bussi, 3 rongi ja 1 lennuk

Ja òò oli tòesti hea! Magasin nagu nott. Flavio pidi 10ks tòòle minema, nii et varakult maast lahti, vàike brioche (saiake) e cappuccino vanakooli cafèteria's ja a dopo (nàeme hiljem). Jalutasin rahulikult ùksi vanalinnas. Nii mònigi koht tuli tuttav ette. Piazza Verdi'l mùùdi nàiteks kasutatud riideid, aga nii nagu poes, mitte suvalistes kaltsukates. "Raekojaplatsil" (st piazza Maggiore) tsillisin ùle tunni ja panin mòtteid paberile. Seejàrel Màkki. Sest oli lòunauinaku aeg ning muud asutused oli kinni. Mingi hetk tuli sònum kelleltki Silvialt, kes kirjutas, et on Bolognas tagasi ja ma tuleks kella 6st neile, kui ma tahan. Mòtlesin, et miks mitte, kui Flaviol kiired pàevad on. Alles hiljem ùhendas àra, et see Silvia on see pereema Silvia! Looooomulikult làhen enda uude koju! Tuiasin veel ringi, istusin pargis, vòtsin pàikest ning 3.45, nagu kokku lepitud, olingi Flavio juures, et nò lòunat sùùa ja asju pakkida.

(Hea mahlane veiseliha, juustukeeks ja isekonserveeritud baklazaan st pommu. Mònusvùrtsikas, kuid paljudele liiga vànge!)

Seejàrel taas piazza Maggiore'le ja Flavio, kes valdab suurepàraselt suupillimàngu (ja mitte ainult) oskust, ja ta sòber hakkasid tànavakontserti andma. Mina kahjuks lahkusin poole pealt. Ja tere minu uus pere!

vahepeatus

Heips s6brad!

Vabandan, et pole kirjutanud. Vaheraportina teatan, et olen Palermos ning elus ja terve. T66d pole leidnud ja tunnen end veidi kodutuna, kuid inimesed, kes mind ümbritsevad, on lihtsalt super! Tahaks nad k6ik endaga hiljem Eestisse kaasa v6tta!
Hetkel tean seda, et Palermos on väääääga raske tööd leida. Itaaliakeelne CV on mul olemas (vägagi veidras formaadis), tutvused olemas, kuid hetkel veel ei midagi. Kuid v6ib-olla lähen hoopis Rooma! Sest itaalia keelt tahaks ikka rohkem ja rohkem suhu..

Varsti kirjutamiseni...

Bologna

Grazist Bolognasse läksime Kerttuga. Esimest korda hääletasin temaga siis. Maarja läks umbes samal ajal Grazi kodust välja. Rongi peale. Kolmekesi ei saa ju peale, eriti veel, kui riesengross kotid seljas on.
Saime üldiselt täitsa libedalt autodega edasi. Ainult 5-6 autot ning kõik olid meeldivad inimesed. Kõige meeldejäävamaks osutusid kaks ärimeest, kes meid Bologna lähedale viisid. Indiast pärit ärikas rääkis enda maa toidu traditsioonidest ja huvitavatest juhtumistest.Päris linna saime ühe couchsurfingust pärit kutiga. Lihtsalt seisime suvalises kohas linna lähedal sildiga "Bologna central". Eriti mugavad ju, aga no mis teha, kui pimedaks hakkab minema ning niikuinii mingit bussi varianti ka sellise koha peal pole.
5 minti ja juba hops peal ning 15 minuti pärast olime juba Maarja ühe suveülikooli tuttava kodutänavas. Sjuuper. Pasta con pesto e vino e birra ja kõik oli kui taevas, ainult uni segas. Kui Maarja sõber Danilo töölt tuli, siis läksime kõik tema juurde. Mina keerasin kohe magama ära, seejärel ka Kerttu. Maarja, Danilo ja see kolmas läksid välja. Kuuldavasti jõudsid nad koju 8 aeg hommikul.
Järgmisel päeval, teisipäeval, ärkasime 12 ajal. Sõime "hommikust", Danilo läks tööle ja me, tsikid, läksime linna peale laiama. Vanalinn sai risti-rästi läbi tuulatud. No olgu, mitte päris nii, sest see on ju molto grande! Õhtuks sõime 2.5 eurtsiseid margheritasid (kes ei tea, siis see on kõige "vaesem" pitsa, kus peal ainult tomatipasta ja juust). Koju tagasi ja varsti jälle välja. Õhtu tegid põnevaks 1-eurosed shotid ja jääkuubikumäng.
Kolmapäeval läks Maarjal lend Barcelonasse, et sealt siis mõni päev hiljem Mallorcale lapsehoidjaks minna. Seega ei tahtnud me ka Danilot rohkem tülitada ja teda kuskile esikusse diivanile magama panna, vaid kolisime välja. Võtsime asjad, läksime kolmekesi piazza Verdile (ülikoolitänaval üks väljak, kus on alati miljon hipit koos) ja ootasime Nukit (ka sõber suveülikoolist Maarjal). Tegime kurba nägu ning Nuki nõustuski meid öömajatama. Saatsimegi Maarja ära, seejärel hommikuks miskit söödavat ostma ja koitsa! Nuki valmistas meile maitsva ungari hõrgutise (nime ei tea), sest Nuki on ju pärit Ungarist, täpsemalt Budapestist. Bolognas on ta Erasmusega. Käisime ka korra väljas (Kulutasime 5 eurot shottidele, deeeem, poleks pidanud: kallis ju! Aga mängu tuli vesi, tuli, õhk ning vaatamist ja imestamist oli palju.), aga õnneks saime suht normaalsel ajal magama.
Neljapäeval kui ärkasime, oli Nuki koolis ja me hiilisime kodust välja, et Thomasega (itaallane ikka) kohtuda. Thomasega saime tuttavaks teisipäevasel peol, Maarja tundist teda aga Tartu päevilt, kui Thomas seal Erasmusega oli. Ta on üks normaalsemaid itaalia tüüpe, keda tean, kusjuures! Thomas näitas meile ka natuke linna. Proovisime siis sealset arancina´t. Ühed ütlevad, et pärit Sitsiiliast, teised Naapolist, kuid vahet pole - see paneeritud riisipall, kus on sees tavaliselt liha (arancina con carne) või juust (arancina con burro) ja natuke ka maisi ja/või herneid jne).
Jõlkusime Thomasega veits kaasas ning läksime omapäi uitama. Kui pimenema hakkas, hüppasime juba tuttavast "Pizza casa´st" läbi ja võtsime seekord pizza rucola kahepeale. Juurde jõime margariini-veesegu (mida mõned arvavad olevat piim) ehk latte´t. Seejärel koju. Rääkisime terve õhtu Nukiga juttu, sain teada, missugune ta tegelikult on. Loodan, et ta väga solvunud pole mu peale, kui leidis järgmisel hommikul enda laualt ühe kirja.

Ja sujuvalt olemegi jõudnud selle hetkeni, et peremees veel magas, kui meie juba lahkunud olime. Seekord Prantsusmaa poole.

Graz

Sloveeniast lahkusime teisipäeval, 29. septembril.

Matic saatis meid hääletamiskohta, kuid sealt jalutasime ikkagi veel mõnusaid kilomeetreid oma kottidega edasi. Lõpuks, kella 3 paiku, saimegi auto peale. Pikad peatused Celjes ja Maribos ning Grazi jõudsime õhtul hilja ühe ajal rekkaga. Juht oli hirmus mures meie pärast, helistas ja saatis hiljem veel sõnumeid, missest et ta inglise keelt ei osanud. Ma siis üritasin saksa keelt purssida.
Tulime rekka pealt maha ja hakkasime linna sisse marssima. Varsti peatus auto meie kõrval ja poiss selle seest küsis, kuhu me minna tahame. Ta olevat Portugalis samamoodi suure kotiga palju kilomeetreid maha kõndinud ja keegi ei aidanud teda. Tuttav värk. Niisiis ta viskas meid Mischa ukse ette ära. Mischa juurde ööseks saime siis tänu couchsurfingule. Jõime teed, sõime küpsiseid ja magama.

Järgmisel päeval, lõuna ajal, läksime Mischa juurest Hermanni juurde. Viimane oli koju saabunud 7. ajal hommikul, sest tuli Sveitsist vist. Sõime koos "hommikust", saime veel Ryaniga (USAst, couchsurfingust) ja Hermanni õega kokku ning tegime ühed õlled. Siis jõe (Mur) äärde Hermanniga viiuldama. Kes ei tea, siis Hermann oli mu nö viiuli õpetaja etnolaagris. Mina sain teadlikuks ühest Sveitsi lookesest ja tema Minoorsest labajalast. Kindlasti oli veel miskit.. Hermann läks seejärel kuskile netti ning me kolmekesi läksime vanalinna avastama. Käisime üleval Schlossbergis ja all niisama jalutamas. Varsti koju ning hakkasime Maarja ja Hermanniga kokkama. Pasta, juurviljamix ning roheline salat. Kitsejuust ka. Mmmmm! Peale seda pakkis Hermann asju, sest järgmisel hommikul oli jälle lennuki peale minek, seekord Eestisse Viljandisse esinema. Igatahes mingi kell läksime Borissi poole ning siis Kolja juurde, kus toimus Alpine Ramblase proov. Me mõtlesime, et meie jäime hiljaks, kuid Daniel ja Matthias olid veel osavamad selles osas. Ahjaaa! Vahepeal selgus, et Kolja viisa on Serbias. Seega ta sõber või vend või keegi hakkas õhtul kell 11 Serbiast Grazi seepärast sõitma. Päris hea. Peale proovi läksime kebabile ning siis koju jälle asju pakkima, poisid filmi vaatama jne. Me Maarjaga jäime kohe magama..

Hermann ja Matthias läksid siis hommikul ära. Lehva-lehva ja me jälle tuttu. Järgmised Grazi päevad veetsime mõnuledes Hermanni kodus. Lugesime raamatuid, tegime süüa, tegin kunsti, käisime linna peal jalutamas, isegi jooksmas käisime. Mingi päev saabus Kerttu ning kõike seda tegime kolmekesi. Oli hea üle pika aja jälle lebotada, asju rahulikult võtta. Grazi päevadel sadas ka ning lõi välku. Hea, et meil oli kodu olemas!

Edasi hakkasime liikuma esmaspäeval, 5. septembril kell 7.40 hommikul. Nii hilja seepärast, et ootasime minu passi, kuid kui saime teada, et Hermann tuleb teisipäeval, mitte pühapäeval, nagu alguses teadsime, siis otsustasime ikkagi enne tema tulekut liikuma hakata. Vabandan inimeste ees, kes jamasid mu passiga..
Kuid jah, edasiliikumisest veidi hiljem...

Sloveenias

Sloveenias olime kokku umbes nädala. Enamus ajast viibisime Ljubljanas, Sloveenia pealinnas.
Iga päev sõime kuskil huvitavas kohas. Proovisime ära mitmed Itaalia, Hiina ja Hispaania restod, samuti hobuselihaga hamburgerid, burekid, kebabid. Ka me Maarjaga kokkasime - soolase ja magusa täidisega pannkoogid, pasta con pomodori e pollo e sinihallitusjuustuga:D Kokku ööbisin viies kohas - Miha ühikas, Matici kodus, Garbase kodus vahetult enne kolimist, Luka maakodus, Luka Ljubljana kodus, karm!
Kuna ma olin haige, siis väga palju me väljas ei käinud.

Teisipäeval avastasime kahekesi Maarjaga linna, sest nii on kõige mõnusam ja huvitavam. Matic andis meile rattad ka selle jaoks.
Õhtul oli Metelkovas (hipide ja pahede küüsis loominguliste inimeste paradiis) pidu, kus kõik tundsid end mõnusalt. Teine pidu toimus neljapäeval, kui tähistasime Garbase kolimist. Nüüd on ta nimelt Sevillas, kuid peo ajal me otsesõnu couchsurfisime. Vedasime ta diivanit ühest kohast läbi linna teise. Toimusid ka väiksed puhkepausid, kus mehepojad (ja ka pealtvaatajad) said tassimise eest janu kustutada. Kohtasime ka linnapead, kes on väga populaarne just noorte seas, sest just tänu temale pidi Ljubljanas elu käima. Käisime ka AEGEE kontoris ja veel mõnes kohas. Matic, ka haige poiss, läks ilusasti vara koju magama, Maarja läks ka suht vara, kuid teistel põhjustel:P Mina jäin vist esimest korda elus täiesti peo lõpuni paika. Viimase seltskonnaga käisimegi hobuseburksiringil ning Luka ratsutas draakoni, mis ehib üht Ljubljanica silda, seljas. On legend, et kui neitsi ületab silda, siis draakoni saba liigub natuke. Hmm..
Reedel oli Garbas terve päev tööl ning meie asjad tema juures ehk siis pidime terve päev mujal olema. Käisime siis teiste poistega söömas, mängisime korvpalli, pidasime Miha ühikas siestat ning siis kinno "Genovat" vaatama ning vesipiipu tegema.
Laupäeval ärkasime 5.45, sest läksime Luka koju Brežicesse. Hommikusöök ja Luka õe peika sugulaste juurde viinamarju korjama! Mõnus oli. Peale seda veel korralik söök ning siis ujuma! Mitu mõnusat tundi õuebasseinides. Mmm. Õhtul käisime kohalikus baaris ja "klubis", oioioi. Kohalik Jörpa laulis, ühtegi ilusat inimest ei paistnud seal olevat. Kole-kole. Aga hea meel, et saime sellises kohas käia, pilt muutus terviklikumaks.
Pühapäeval käisime Luka sõbra maakodus. Ta isa ongi veinimeister. Mõnusalt lai viinamarjaväli. Proovisime erinevaid veine, tegime pilte, proovisime kohalikke magusaid hõrgutisi ja õppisime sloveenia keelt. Otsustasime juba õhtul Ljubljanasse tagasi minna. Seekord läksime rongiga. Garbas tuli vastu ja läksime kõik koos baari ja siis koju tuttu.

Ljubljana, mu armas

Tervitused päikselisest ja tuulisest Marseillest!

Grazis kirjutasin pikalt-laialt mu Ljubljanast, kuid kõik läks hoopis musta auku...
Igatahes. Mis on Ljubljanas erilist?
Varsti saab juba kuu meie reisi algusest, on kogetud palju emotsioone, kuid kõige meeldivamad on seotud Ljubljanaga. No olgu, Sloveeniaga.

Ljubljanas tutvusime inimestega, kellega kindlasti jääme suhtlema ka edaspidi. Seal on kõik nii rõõmsad, heatahtlikud, viisakad, armastavad puhtust, head toitu, sporti ja haridust. Lisaks pole nad pinnapealsed nagu teiste (minu kogemuse põhjal) vahemereäärsete maade elanikud. Ehk on "viga" selles, et ka neid on väga vähe - ligi 2 miljonit ning nad saavutasid samuti iseseisvuse 1991. aastal.

Ka Ljubljana on mõnus ja hubane. Tänu jõele Ljubljanica ja mäele, mille tipus asetseb loss, on peaaegu et võimatu linnas ära eksida. On palju mõnusaid kohvikuid, restorane, hinnad ka täitsa okeid. Kui nüüd võrrelda kasvõi siinsete hindadega..
Linnas on palju muuseume, suur park, millel nimeks Tivoli ning palju kauneid vaateid pakkuvaid kohti. Ahjaaa.. Ljubljana on ülikoolilinn, palju noorust, ideid, loomingut. Just nii, nagu mulle meeldib!

Sissekanne meie tegudest selles linnas tuleb ka kohe varsti...

Krakowist...kaugele

Hei, l6puks saime siin (Grazis) netti.. Istume netikohvikus, joome kohvi, Maarja kirjutab raamatut ja väljas sajab padukat - esimene vihm meie reisi jooksul.

Pooleli j2in siis Poolaga.
J2rgmisel p2eval ehk siis 21. septembril 2rkasime varakult, k2isime Maarja ja Maticiga poes, ostsime head paremat ning Maticiga meisterdasime hommikus66ki. Ehk siis omletti rohke sibulaga, hehe.. väike kohv peale, asjad kokku ja minek! Minek kesklinna, et siis Matici ja tema s6prade autoga Krakowist Ljubljanasse vurada.
Roolis oli alguses yks noor tyyp, kelle nime ma ei tea, Miha istus k6rval ning meie, mina, Matic ja Maarja, olime taga. S6itsime l2gi Poola (v6i noh, natukene), Slovakkia ja Austria. Kuskil Slovakkias tegime toidupeatuse ka, 6gisime mingeid v6ileibu. Lisaks veel kung fu ja tants. Autos m6tlesime v2lja ja tuletasime meelde igasugu erinevaid mänge, millega meelt lahutada. Meel sai täitsa pooleks lahutatud! Ja muidugi superpikad fotosessioonid ja mina soengumodellina:)
Grazi lähistel olime juba pimeduses, kella 23 aeg j6udsime Ljubljanasse. Oeh..
Tunnike pakkisime asju lahti, tegime teed ja tundsime end m6nusalt, siis aga burekit sööma. Olgu öeldud, et juba Austriat läbides tundsin et nyyd see haigus tuleb.. Öösel v2lja minnes oli eriti jube ning tuli välja, et olin ka Matici nakatanud... deeeem. Peale püha6htusöömaaega näidati meile kohalikku 6udustemaja vmt. Njah, polnud midagi erilist. Aga olime juba nii v2sinud, et l2ksime koju magama. Meie koduks oli mitu ööd Miha tuba ülikoolilinnaku pisikeses ühikas:) Väga armas ühikas, muideks. Ise tehtud remont, hubane olemine ja s6bralik rahvas!

Varssavist Krakowisse

Pyhap2va hommikul ei saanud me kuidagi yles. Muudkui venitasime Berliini minekuga, kuni lčpuks otsustasime, et l2hme hoopis Krakowisse. Seal toimusid korvpallivčistlused, mida l2ksid kaema ka Maarja sloveenlasest sčber Matic oma sčpradega. Me l2ksime siis ka, mitte kyll korvpalli vaatama.
Kazik viis meid busside-asjadega h22letamiskohta 2ra ja seal me ootasime. Yle tunni kindlasti. Kaks mootorratas j2id seisma, tahtsid meid yhes v6tta, kuid neil polnud kiivreid ja meil olid hoopis suuuured kotid. L6puks saime kahe tudengi peale, kes k2isid Varssavis pidutsemas:) Ise elasid nad Krakowis, nii et meil vedas! Saime nendega otse raudteejaama. Tee peale j2id veel yhispiltide tegemine, kiire kohv ja kaerajaani tutvustamine.
Pimeduses jčudsime linna ja seiklesime raudteejaamas natuke. Yles-alla, paremale-vasakule, lćpuks leidsime siiski Matici yles. Uuuuu, n2gus poiss!:D Sčitsime oma hosti Kasia juurde j2nest. Vaid paar peatust. Panime asjad 2ra, pessu, meiki, ilusad riided selga ja peole! T2psemalt siis Krakowi geiklubisse. Mmmmhmmm:) Selline mčnus, suht pisike oli (kuigi tegelt igal korrusel oli eraldi muusikaga erinev koht). Ja mčnusad inimesed eelkčige! Tantsisime seal kella neljani. Niiii hea oli tantsida! Ja Matic ja Miha tantsivad v2ga h2sti. Soovitan!
Viimase bussiga saime j2lle koju ning kollektiivne hambapesu ning tuttu.
Head und!
(mitte kyll praegu, sest olen totu ja l2hen haigest peast peole)