Eile saime keraamikas oma esimesed jubinad glasuurist (st ahjust) kåtte ning tegime våikse kohvi-tee ringi oma uute tassidega. Øpetaja ytles minu oma kohta "Uuu, it's like a hippie cup!" Hmmm ... ?! Minu ja søna "hipi" vaheline suhe on keeruline.

Maailm on tåis imelisi inimesi

Nyyd, enne løunasøøki kuulis yks vanem naisterahvas meie kursuselt pealt meie vestlust keraamika øpetajaga. Teemaks oli sõled, mille peale ...

Tema: Are you from Russia?
Mina: No, from Estonia
T: Ahaa, so, near to Rumenia?
M: No, I'm from north. Here is Denmark (nåitan kujuteldaval kaardil), here Sweden and here is Estonia.
T: Aaaaa, so, here are (nåitab Soome kohale) Greenland and Canada?
M. Well, no. Here is Finland. Greenland and Canada are thereee........... (kaugel)

Ps: vestluspartneriks oli taanlane..

Sport, sport, sport, kabaree .. vøi mis ta oligi..

Tåna on esmaspåev ehk siis Bornholm criss-crossi påev. Kåisime jalgratastega metsas ja linnutornis ja mujal. Kyll on hea, et rattaga søitmine siin suht kohustuslik on, saan ka trenni teha. Soufus, vøi mis ta nimi oligi, kutsus (st suht kåskis) mul tåna kell neli karate tundi tulla :D Ja kell 19.30 on volleyball nii et selline mønus sportlik vårk on meil siin. Aaa.. Unustasin! Nådala sees teeme ise, jah, mina algatasin, enne hommikusøøki joogat. Tåna ma kyll ei teinud, sest øhtu låks pikale - saatsime Kazuyo åra. Aga homme jålle!

Kazuyo kodukas

Håålega poodi.

Olin tåna pealeløunal netis ja kuulasin, vaatasin youtubes tantsuklubi tantse, sest møned olid nende øppimisest huvitatud :) Siis tuli Dennis (kirjapildis pole kindel) ja kutsus mind Åkirkebysse. Ma sain aru, et låhme mingi seltskonnaga ja ratastega linnakesse tsillima. Niisiis låksin panin mytsi påhe, et tuul kørvu åra ei vøtaks, ja jaki selga ning minek. Tuli vålja, et me ei låhe ei ratastega ega håålega. Låhme jala. Midaaa? Linna on 4 km. Tegelt ei ole seda palju, aga tuul oli. Siin on tuul ikka Tuul. Mis seals ikka. Natuke tuuline jalutuskåik oli, aga tore ikka. Meid oli 5 - kolm tydrukut ja kaks poissi. Rååkisime juttu, nautisin ilusaid vaateid ja sain oma teadmistega silost hiilata :)) Låksime Nettosse ja .. leidsin Saku Rocki. Møtlesin, et ostan siis. Armastusest Eesti vastu. Ja siin någin Saku Kulda. Oli soodukas, maksid 10 krooni kumbki. Vaatasin pudeleid ja kuna Kullal oli ilusam silt ja rohkem eestikeelset teksti, siis ainuke asi, mis ma poest ostsin, oligi Kuld. Ma pole kuigi suur ostleja, eriti Taanis. Vot seda nalja.
Tuli vålja, et noored tahtsidki ainult sinna poodi minna. Ylejåånud linnake pidavat surnud olema. Ehk siis teised låksid tagasi tee peale, et seekord håålega koju/kooli saada. Ma låksin yksinda keskusesse maju ja aedu imetlema. Jalutasin mønusalt keskuse risti-råsti låbi. Påike paistis ja oli hea. Suubusin ka siis sinna kodutee poole, et hååletama hakata ja, ennåe, poisid hååletasid taamal. Itsitasin natuke pihku, et nad ikka veel seal olid ja.. jårgmine auto vøttis nad peale. Hakkasin ka hååletama ja 5 minutiga olin minagi auto peal. Tore tådi oma pisikese valge kutsuga vøttis mind peale. Ta tavaliselt ei vøta kedagi, aga ma paistsin talle nii innocent ja nice, et seekord låks teisiti. Poolel teel vaatasin, et keegi on tee ååres. Need olid meie køndides hååletavad tydrukud.. Nojah. Jøudsime koolini ja någin, et poisid istusid bussipeatuses. Nii nunnu. Yhinesin nendega, et tydrukuid oodata. Miski 20 minti ootasime, sest nad ei saanudki auto peale.. Aga nyyd oleme køik kodus ja løpp hea - køik hea :D

Sudoku

Eile oli laupåev. Øhtul istusime "elutoas" ja passisime. Osad, peamiselt meessoost isikud, harjutasid karated ja naiskad praktiseerisid kudumisringi. Kudumisringis on peamiselt jaapanlased - nad on ikka tøsiselt kudumisest, erinevatest mustritest jne sisse vøetud ja alati on neil siinsete suvekursuslastest pensionåridega seega yhine huvi. Yheks kudujaks on ka yks ungarlane. Me, idabloki naised ikka oskame ju kududa. Ønneks oskan ka midagi kaasa rååkida, sest teooriat ma ju tean, lihtsalt ma pole sellest praktiseerimisest nii huvitatud :) Muide, selle ungarlasega tunneme tihtipeale muidki yhiseid jooni: tahame sooja toitu syya, oskame normaalselt (loe: mingi terava åårega lauaga vmt) øllepudeleid avada, naudime poolmørudaid nalju jne.
Aga nyyd asja juurde. Mina siis lahendasin seal elutoas sudokut. Naised kudusid minu taga laua ååres. Nad kysisid, mis ma teen. Ytlesin "sudokut". Nad siis korrutasid yle "sudoku", et nad køik (noh, 4 oli neid) ikka kuuleksid. Yks jaapanlane, Ai, kysis uuesti teistelt "sudoku"? Umbes nii, et kust nemad sellist eesti asja jårsku teavad. Ta arvas, et see on mingi eesti søna. Teised vastu, et "sudoku, noh". Ehk siis tuli vålja, et on ka jaapanlasi, kes ei tea sudokust mitte midagi. Igatahes Ai sisustas oma øhtu ka teistelt sudoku kohta kysides, et kas nemad sellist asja teavad. Jah, jaapanlane oli ainuke. Natuke kahju tast :) Lubasin temaga koos yhe tåna åra lahendada.

Åkirkeby

Kåisin just Åkirkebys. See asub koolist 4 km kaugusel ja on umbes sama suur kui Kose. Aga. Nad on ikka nii erinevad. Åkirkeby on tåis imeilusaid pisikesi vanu majakesi. Køik on hea ja rahulik. On olemas tore keskvåljak, palju pinke, paar restorani, kohvikut, mitu vanavara poodi ja kunstipoodi ja lillepoode ja .. ka eraldi jalgrattapood! Nii tore! Ja nii armas! Kahjuks on minu seebikarp omadega teises dimensioonis, seetøttu otsin siia blogisse kellegi teise fotosid. Midagi Åkirkebist siis Googlest..

PS: tåna oli seal nø peavåljakul kirbukas. Iga teisipåev ja neljapåev on (kuni 18 okt). Kuna kell oli juba neli låbi, siis viimased myygimehed pakkisid oma asju. Yumeno, mu jaapanlasest øde, rååkis, et ta on vahel seal oma pilte ja kaelakeesid myynud. Ehk ma proovin ka kunagi kuidas nåkkab?!

Bornholm criss-cross

Tulime just Almindingeni metsast siin låhedal. Rattaga 5 minuti kaugusel. Våga kena mets ja vanad kuningalossi varemed ja vanad peosaalid ja pølenud hotellid ja jårvekesed. Tåitsa mønus, et kåime niimoodi kord nådalas Bornholmi avastamas. Ja esimestel påevadel kåisime ju iga påev!

Nagu ma emale kirjutasin, siis puud on siin tåiega teistsugused, kuigi Eesti pole ju yldsegi nii kaugel. Ma pole nåinud mitte yhtegi kuuske, nåiteks. Ja kased ajavad oksi laiali kohe maapinnal ehk nad on nagu pøøsad mitte puud. Ja kaski olen nåinud ainult mere ååres (Håsles), mujal pole kohanud. Mere ååras oli håsti palju kibuvitsi. Ja huvitav on, jah, see, et neil on peamiselt siin ikkagi lehtpuud, ka mere ååres. Ja sellised, mis tuult yldse låbi ei lase. Nt olime mere ååres (50 m) metsas ja oli tåiesti tuulevaikne ja hea. Låksime vøpsikust vålja - kohe oli hirmus tuul. Aga oksad on neil veidi yleval pool, nii et metsas jalutades on palju ruumi ja pea hullult ette vaata, kuhu astud. Ja neil on pihlaka moodi puid håsti palju. Pihlakas mis pihlakas, kuid marju pole.. Ahjaa. Kåisime torni otsas. Torn on ehitatud 19. saj 50ndatel vist, siis kui veel metsi våga polnud ja need, mis olid, polnud veel kørged (yks onkel pani kasvama, varem olid maad kohalike elanike loomade søødamaana kasutuses). Mingi kuningas - ei kuulanud øpetaja Simonit piisavalt hoolikalt - kåis Bornholmi yle vaatamas ja aasta hiljem lasi tånutåheks siis selle torni ehitada. Hiljem oli mets juba kørgem, siis ehitati (st topiti metalltrepid sinna) torn veidi kørgemaks. Våga hea vaade on sealt tornist. On nåha merd nii yhelt kui teiselt poolt saart ja Rønnet, Åkirkebyt, Gudhjemi jne.

Ahaa. Tåna hommikul istusime Michaeliga (pole kirjapildis kindel) søøgilauas kørvuti ja imestasime ikka seda va jaapanlaste kørge håålega kellegi teise jutule kaasa (noogutamiselt) håålitsemist, ymisemist, justkui kinnituseks, et partneri jutt on huvitav. Me siis møtlesime Michaeliga, et kui hommikukogunemisele låhme, siis istume ette ritta ja proovime samamoodi Simoni jutule kaasa elada. Meil oli våga løbus. Natuke totter ja piinlik ja nøme samal ajal. Aga noh, mis sa teed, lollus ei anna håbeneda. Kui rååkisin oma sellisest kogemusest yhele jaapanlasele (nimeks Ai), siis ta lihtsalt naeris selle peale. Loodan, et heaga.

Bornholm

Tere!

Nagu nåha, on viimane kirjutis siia postitatud enam kui kaks aastat tagasi. Kui olen olnud kodust eemal, on lihtsalt køik nii .. tavapårane? Ma pole millestki våga vaimustunud ja/vøi tundnud kihku millegi kohta midagi kirjutada.

Kuid siiski. Nagu nåha, olin 2010. aastal Bolognas lapsehoidja. Tagasi Eestisse tulin juulis, 11 vist. Ja jåin kodukanti peaaegu praeguseni. Hetkel olen Taanis Bornholmi saarel Åkirkeby linnakese låhedal Bornholm Højskoles øppimas keraamikat ja metallikunsti. Sattusin siin peaaegu juhuslikult. Vøi noh, see oli ikkagi kindel otsus, aga kokkusattumused juhatasid. Ma tunnen, et mul on tøesti vaja siin praegu olla. Olla eemal køigest, tegelda (sh omandada teadmisi oskusi ja seda mitteformaalselt) millegi meeldiva ja loovaga. Tulin siia nii, et ei tea siit mitte kedagi ega midagi. Ainult kahte tydrukut, kes on siin varem kåinud.

Natuke muusikat vahelduseks..

Woody Guthrie "This Land Is Your Land"

The Velvet Underground "Femme Fatale"

Billy Joel "And So It Goes" 

 Miks ma siin nyyd jålle tagan siia kirjutada?

Kui olen varem reisinud, siis olen ikka omaette olnud vøi omasugustega st sarnase taustaga inimestega. Vøi siis on lihtsalt niimoodi sattunud, et teisest rahvusest tuttavad on olnud minuga sarnased. Sarnased kogemused, arusaamad. Varem pole ma kokku puutunud heaoluyhiskonnaga. Jah, muidugi, kui alustasin oma reisimist, oli palju yllatusi ja kogemusi, mida ma oma varasema (koduse) olukorra tøttu kogeda ei saanud. Siin aga .. Siin on køik vørdsed. Køik on samal pulgal. Ja neil on olnud nii hea pøli, et neil polegi midagi rohkemat vaja. Ja søøk. Seda on neil kylluses. Mina pole niimoodi harjunud. Kui on ikka hea søøk, siis ma søøn korralikult, eksole! Novot. Ja isegi kui toit on våga tervislik, siis palju on ikkagi palju. Ma juba mitmendat påeva møtlen, et teeks yhe våikse dieedi - kas ainult vesi, vesi ja puuviljad vøi køik vedelikud ja ainult vårske. Aga kui låhenen kell kaheksa, kaksteist vøi kell kuus toidulauale, siis .. annan ma alla. Ja pealegi. Kell kolm ja yheksa on meil våiksed tee-, kohvipausid, kus pakutakse moosisaia vøi kooke. Ja nagu teada, siis Taanimaal on koogikesed køige paremad yldse. Eile olin haige (tåna ka veel) ja søin natuke våhem, aga kui øhtu kåtte jøudis, siis suutsin ikkagi neli shokolaadikooki pintslisse pista. Ohh..

Muide, siin pole triikrauda. Ma tavaliselt enda riideid ei triigigi, aga pintsaks kuivas ikkagi kortsuliseks ja pluusil on pesunøøri jålg sees. Niisiis otsisin triikrauda. Leidsin yhe, arvatavasti pårit 70ndatest ja oli tåitsa katki. Nyyd olengi ilma. Ja teate, siin on køik nii røømsad ja avatud. Vanakesed, køik hallide peadega (mitte nagu Eestis, kus peidetakse køik lihtne ja ilus vårvi alla) on nii toredad ja eelarvamustevabad. Vanad ja noored suhtlevad omavahel. Pole sellist pisikest pinget, et mis nad nyyd møtlevad.. Ja. Tulin sellisele møttele, et Taani inimesed on nii røømsad, sest nad ei (pea) triigi oma pesu. Nad teevad seda, mid neile meeldib. Hehe :)

Jårgmise korrani,

K.

Kirjutasin emale just kirja.


"No midaaaa? Nooo ma ei saa aru. Kuidas nad alles nùùd kùsivad? Kui kaarti tegemas kàisin, siis kùsiti, kas òpin. Jah, òpin. Ja see peaks ju noortekaart olema (<26) mitte ùliòpilaskaart. See mul juba on. See on nende probleem ja pealegi neil on olemas pààse nendesse nimekirjadesse (kuidas nad siis òppemaksu saavad vàlja anda). Ma ùtleks mòne kròbeda/vàngema sòna praegu. Tùra jaaa ma hakkan praegu kooli minegid iks-sisuga meile saatma ja neile tòòd juurde tekitama. See on pangatsikkide tòò!

Enivei. Pere tervis on parem, mul ka kòha enam ei ole (oluliselt). Hàà on olla. Aga kuna olen magamata ja ùldse ei jàà magama ka, siis kurk on valus-valus.

Homme làhen esimest korda Bolognast vàlja. Làhme uus-meremaalt pàrit lapsehoidja Kate'ga (keelekursustel kàime koos) Ravennasse. Tunnike rongiga sinna, òhtul tagasi.

Nii kiiresti on siin aeg làinud. Koguaeg tegemist, 2ramaa blogi pole ka saanud tàiendada. Ja enda muid tegemisi: Flandria ethno jaoks kokkusaamiste ajastamine, repertuaar; pakri vàrk (Enn ei vasta mullleee! Aga ma tahan teada enda augustit), suguvòsakokkutuleku korraldamise aitamine, muud mòtted seoses òppimisega jne. Huuh. Midagi pole jòudnud teha. Aga siin ma kòige parema meelega loen. Enda kaasavòetud raamatuid ja pereema ingliskeelset kirjandust. Hea on.

Praegu tahaks kòige rohkem palju magada ja siis homme, kui ùles tòusen, koos sinuga kohvitada ja emadepàeva tàhistada. Kòige mònusamat PùHA pàeva sulle, emps!


Sinu laps (parandamatu)"

Bologna again!

6.04.2010

Ciao bella! Come stai? Bene! E tu? Bene anche, grazie!
Ehk siis jõudsin üleeile Itaaliasse jälle. Hetkel pole veel kohale jõudnud, et jäängi siia kaheks kuuks. Või teine võimalus - olen juba nii harjunud Itaaliaga (?), et siiajõudmine ei tekita enam mingeid erilisi tundeid. Lihtsalt on tore Bologna vanalinnas jalutada ja vaadata, et "näed, selles baaris olen istnud, tolles baaris kokteile proovinud, sealt läksime Danilo juurde" jne jne.


Üleeile, pühapäeval, 4. aprillil olin oma haigusega täitsa autis. Palavik, kurk, pea ja kõik muu Kell kaks päeval hakkasin alles mõtlema, et peaks juba pakkima hakkama, kuigi esialgsete plaanide kohaselt pidin hiljemalt kell 14 juba Tallinnas olema. Väikevenna sünnal. Ja peale seda empsi secondo sünnal Kuusalus. Aga no jäi ära siis.
Linna jõudsin enne kella 20t, et Ülemiste Swedbanka jõuda. Kosel telliti sinna mulle uus kaart (millega saaksin lòpuks ka lennupileteid osta), sest eelmisel kadusid neil pin-koodid tee peal àra. No ja nùùd, kui panga ukse taha jòudsin, oli ukse peal silt "2. ja 4. aprillil kontor pùhade tòttu suletud." ùliàge. Ehk siis peab juunis ikka Eestisse tulema, et kaart kàtte saada. 1. juuliga on mu praegune kaart kehtetu.
Sain ùlemistes òega kokku ja juba olingi Mànnikul oma pagasit kaalumas. 20 kilo. Aga 15 on lubatud. Pakkisin siis òrnemad ja raskemad asjad kàsipagasisse, toidud-joogid seljakotti riiete vahele. Magama sain kahest. Ja ùles 4.45, et ilusti 6.30 Riia bussi peale jòuda. Seekord sòitsin Ecolines'iga, sest Eurolines'i piletite printimisega jàin hiljaks. Sòitjaid oli suhteliselt vàhe, kuid suhtluskeeleks oli vene keel. Vene tsikid kilkasid taga terve tee ja làtlannast reisisaatja karjus ùle bussi midagi vene keeles, kui oli vaja. Kui Riia bussijaama jòudsime, àratas ta teise eestlase (vist ainuke peale minu) ùles ja ùtles talle midagi vene keeles jàlle. Kùsisin eestlase kàest, mis vàrk on. "Kòik, kes lennujaama làhevad, peavad teise bussi minema." Ahah, mis siis ikka. Lòpuks peale pikka sòitu jòudsimegi kohale. Ja nùùd vanaisa raamatut lugema ja pirukaid sòòma. Andsin koti àra (jess, 14,5 kg) ja uue rahva sekka istuma. B6 gate'i juurde tekkis juba niiiiii pikk jàrjekord, aga ma ei viitsinud end eriti vaevata. Làksin jàrtsi hiljem ja ikka sain lennukis hea koha. Olin ùksi ju.
Nii kui lennukist maha sain, tuli vàlja, et Danilo korterinaaber pole samuti kodus. Tàitsa puuks. "Loodame, et mòni coucher vòtab minuga ùhendust," oli mu ainuke mòte. Vòtsin lennujaamast bussi Bergamo keskusesse ja ennàe, bussis oli seesama tùùp, kelle kòrval ootesaalis natuke aega istusin. "Sa oled eestlane, eks?" Ja oligi. Vestlesimegi terve tee ja olin linna seltsiks, kuni ta Milano rongile làks.
Làksin lòpuks ikkagi enda piletit ostma (alguses ei ostnud, sest odav otserong pidi alles òhtul 8-9 ajal minema). Voilaa, sain pileti vaid 15. eurtsi eest. Nii odav! Aga pidin ka kaks korda rongi vahetama, et Bolognasse jòuda. Esimene rong pidi 18.02 vàljuma, kell nàitas 18.04. Nàitasin kellaaega ka mehele, kes mulle pileti mùùs. 2 minutit pidi veel vàljumiseni olema. Okei. Jooksin siis oma kodinatega ruttu binario'le st perroonile ja mida ei olnud, oli rong. Lòntsisin tagasi kassasse (mitte, et seal hull jàrjekord ei olnud), kuid selle mehe aknal oli silt "chiuso" (suletud). Tore, nùùd vedas mind ninapidi? Làksin st pressisin end kòrvalkassasse ja ùtlesin naisele, et mees kòrvalkassast mùùs mulle selle pileti, aga rong on ju làinud! Naine nàitas, et rong peabki juba teel olema, kui kell nii palju on. Ma nàin vist vàga totu vàlja:) ònneks tuli mees tagasi ja ùkski nàolihas ei nàidanud emotsioone vàlja. Vaid nàtsu nàris tuimalt, kui otsustas mulle uue pileti anda. Uus rong làks 15. min pàrast ja nùùd làks kòik ònneks hàsti. Mulle kirjutas sònumi ùks Flavio couchsurfing'ust, kelle juurde òhtul làksin. Enne magamaminekut vàike tee, homemade limoncello (ònneks mitte nii magus kui poe oma) ja buona notte!

Pàeva kokkuvòte: 1 auto, 4 bussi, 3 rongi ja 1 lennuk

Ja òò oli tòesti hea! Magasin nagu nott. Flavio pidi 10ks tòòle minema, nii et varakult maast lahti, vàike brioche (saiake) e cappuccino vanakooli cafèteria's ja a dopo (nàeme hiljem). Jalutasin rahulikult ùksi vanalinnas. Nii mònigi koht tuli tuttav ette. Piazza Verdi'l mùùdi nàiteks kasutatud riideid, aga nii nagu poes, mitte suvalistes kaltsukates. "Raekojaplatsil" (st piazza Maggiore) tsillisin ùle tunni ja panin mòtteid paberile. Seejàrel Màkki. Sest oli lòunauinaku aeg ning muud asutused oli kinni. Mingi hetk tuli sònum kelleltki Silvialt, kes kirjutas, et on Bolognas tagasi ja ma tuleks kella 6st neile, kui ma tahan. Mòtlesin, et miks mitte, kui Flaviol kiired pàevad on. Alles hiljem ùhendas àra, et see Silvia on see pereema Silvia! Looooomulikult làhen enda uude koju! Tuiasin veel ringi, istusin pargis, vòtsin pàikest ning 3.45, nagu kokku lepitud, olingi Flavio juures, et nò lòunat sùùa ja asju pakkida.

(Hea mahlane veiseliha, juustukeeks ja isekonserveeritud baklazaan st pommu. Mònusvùrtsikas, kuid paljudele liiga vànge!)

Seejàrel taas piazza Maggiore'le ja Flavio, kes valdab suurepàraselt suupillimàngu (ja mitte ainult) oskust, ja ta sòber hakkasid tànavakontserti andma. Mina kahjuks lahkusin poole pealt. Ja tere minu uus pere!