Ciao bella! Come stai? Bene! E tu? Bene anche, grazie!
Ehk siis jõudsin üleeile Itaaliasse jälle. Hetkel pole veel kohale jõudnud, et jäängi siia kaheks kuuks. Või teine võimalus - olen juba nii harjunud Itaaliaga (?), et siiajõudmine ei tekita enam mingeid erilisi tundeid. Lihtsalt on tore Bologna vanalinnas jalutada ja vaadata, et "näed, selles baaris olen istnud, tolles baaris kokteile proovinud, sealt läksime Danilo juurde" jne jne.
Üleeile, pühapäeval, 4. aprillil olin oma haigusega täitsa autis. Palavik, kurk, pea ja kõik muu Kell kaks päeval hakkasin alles mõtlema, et peaks juba pakkima hakkama, kuigi esialgsete plaanide kohaselt pidin hiljemalt kell 14 juba Tallinnas olema. Väikevenna sünnal. Ja peale seda empsi secondo sünnal Kuusalus. Aga no jäi ära siis.
Linna jõudsin enne kella 20t, et Ülemiste Swedbanka jõuda. Kosel telliti sinna mulle uus kaart (millega saaksin lòpuks ka lennupileteid osta), sest eelmisel kadusid neil pin-koodid tee peal àra. No ja nùùd, kui panga ukse taha jòudsin, oli ukse peal silt "2. ja 4. aprillil kontor pùhade tòttu suletud." ùliàge. Ehk siis peab juunis ikka Eestisse tulema, et kaart kàtte saada. 1. juuliga on mu praegune kaart kehtetu.
Sain ùlemistes òega kokku ja juba olingi Mànnikul oma pagasit kaalumas. 20 kilo. Aga 15 on lubatud. Pakkisin siis òrnemad ja raskemad asjad kàsipagasisse, toidud-joogid seljakotti riiete vahele. Magama sain kahest. Ja ùles 4.45, et ilusti 6.30 Riia bussi peale jòuda. Seekord sòitsin Ecolines'iga, sest Eurolines'i piletite printimisega jàin hiljaks. Sòitjaid oli suhteliselt vàhe, kuid suhtluskeeleks oli vene keel. Vene tsikid kilkasid taga terve tee ja làtlannast reisisaatja karjus ùle bussi midagi vene keeles, kui oli vaja. Kui Riia bussijaama jòudsime, àratas ta teise eestlase (vist ainuke peale minu) ùles ja ùtles talle midagi vene keeles jàlle. Kùsisin eestlase kàest, mis vàrk on. "Kòik, kes lennujaama làhevad, peavad teise bussi minema." Ahah, mis siis ikka. Lòpuks peale pikka sòitu jòudsimegi kohale. Ja nùùd vanaisa raamatut lugema ja pirukaid sòòma. Andsin koti àra (jess, 14,5 kg) ja uue rahva sekka istuma. B6 gate'i juurde tekkis juba niiiiii pikk jàrjekord, aga ma ei viitsinud end eriti vaevata. Làksin jàrtsi hiljem ja ikka sain lennukis hea koha. Olin ùksi ju.
Nii kui lennukist maha sain, tuli vàlja, et Danilo korterinaaber pole samuti kodus. Tàitsa puuks. "Loodame, et mòni coucher vòtab minuga ùhendust," oli mu ainuke mòte. Vòtsin lennujaamast bussi Bergamo keskusesse ja ennàe, bussis oli seesama tùùp, kelle kòrval ootesaalis natuke aega istusin. "Sa oled eestlane, eks?" Ja oligi. Vestlesimegi terve tee ja olin linna seltsiks, kuni ta Milano rongile làks.
Làksin lòpuks ikkagi enda piletit ostma (alguses ei ostnud, sest odav otserong pidi alles òhtul 8-9 ajal minema). Voilaa, sain pileti vaid 15. eurtsi eest. Nii odav! Aga pidin ka kaks korda rongi vahetama, et Bolognasse jòuda. Esimene rong pidi 18.02 vàljuma, kell nàitas 18.04. Nàitasin kellaaega ka mehele, kes mulle pileti mùùs. 2 minutit pidi veel vàljumiseni olema. Okei. Jooksin siis oma kodinatega ruttu binario'le st perroonile ja mida ei olnud, oli rong. Lòntsisin tagasi kassasse (mitte, et seal hull jàrjekord ei olnud), kuid selle mehe aknal oli silt "chiuso" (suletud). Tore, nùùd vedas mind ninapidi? Làksin st pressisin end kòrvalkassasse ja ùtlesin naisele, et mees kòrvalkassast mùùs mulle selle pileti, aga rong on ju làinud! Naine nàitas, et rong peabki juba teel olema, kui kell nii palju on. Ma nàin vist vàga totu vàlja:) ònneks tuli mees tagasi ja ùkski nàolihas ei nàidanud emotsioone vàlja. Vaid nàtsu nàris tuimalt, kui otsustas mulle uue pileti anda. Uus rong làks 15. min pàrast ja nùùd làks kòik ònneks hàsti. Mulle kirjutas sònumi ùks Flavio couchsurfing'ust, kelle juurde òhtul làksin. Enne magamaminekut vàike tee, homemade limoncello (ònneks mitte nii magus kui poe oma) ja buona notte!
Pàeva kokkuvòte: 1 auto, 4 bussi, 3 rongi ja 1 lennuk
Ja òò oli tòesti hea! Magasin nagu nott. Flavio pidi 10ks tòòle minema, nii et varakult maast lahti, vàike brioche (saiake) e cappuccino vanakooli cafèteria's ja a dopo (nàeme hiljem). Jalutasin rahulikult ùksi vanalinnas. Nii mònigi koht tuli tuttav ette. Piazza Verdi'l mùùdi nàiteks kasutatud riideid, aga nii nagu poes, mitte suvalistes kaltsukates. "Raekojaplatsil" (st piazza Maggiore) tsillisin ùle tunni ja panin mòtteid paberile. Seejàrel Màkki. Sest oli lòunauinaku aeg ning muud asutused oli kinni. Mingi hetk tuli sònum kelleltki Silvialt, kes kirjutas, et on Bolognas tagasi ja ma tuleks kella 6st neile, kui ma tahan. Mòtlesin, et miks mitte, kui Flaviol kiired pàevad on. Alles hiljem ùhendas àra, et see Silvia on see pereema Silvia! Looooomulikult làhen enda uude koju! Tuiasin veel ringi, istusin pargis, vòtsin pàikest ning 3.45, nagu kokku lepitud, olingi Flavio juures, et nò lòunat sùùa ja asju pakkida.
(Hea mahlane veiseliha, juustukeeks ja isekonserveeritud baklazaan st pommu. Mònusvùrtsikas, kuid paljudele liiga vànge!)
