Bologna

Grazist Bolognasse läksime Kerttuga. Esimest korda hääletasin temaga siis. Maarja läks umbes samal ajal Grazi kodust välja. Rongi peale. Kolmekesi ei saa ju peale, eriti veel, kui riesengross kotid seljas on.
Saime üldiselt täitsa libedalt autodega edasi. Ainult 5-6 autot ning kõik olid meeldivad inimesed. Kõige meeldejäävamaks osutusid kaks ärimeest, kes meid Bologna lähedale viisid. Indiast pärit ärikas rääkis enda maa toidu traditsioonidest ja huvitavatest juhtumistest.Päris linna saime ühe couchsurfingust pärit kutiga. Lihtsalt seisime suvalises kohas linna lähedal sildiga "Bologna central". Eriti mugavad ju, aga no mis teha, kui pimedaks hakkab minema ning niikuinii mingit bussi varianti ka sellise koha peal pole.
5 minti ja juba hops peal ning 15 minuti pärast olime juba Maarja ühe suveülikooli tuttava kodutänavas. Sjuuper. Pasta con pesto e vino e birra ja kõik oli kui taevas, ainult uni segas. Kui Maarja sõber Danilo töölt tuli, siis läksime kõik tema juurde. Mina keerasin kohe magama ära, seejärel ka Kerttu. Maarja, Danilo ja see kolmas läksid välja. Kuuldavasti jõudsid nad koju 8 aeg hommikul.
Järgmisel päeval, teisipäeval, ärkasime 12 ajal. Sõime "hommikust", Danilo läks tööle ja me, tsikid, läksime linna peale laiama. Vanalinn sai risti-rästi läbi tuulatud. No olgu, mitte päris nii, sest see on ju molto grande! Õhtuks sõime 2.5 eurtsiseid margheritasid (kes ei tea, siis see on kõige "vaesem" pitsa, kus peal ainult tomatipasta ja juust). Koju tagasi ja varsti jälle välja. Õhtu tegid põnevaks 1-eurosed shotid ja jääkuubikumäng.
Kolmapäeval läks Maarjal lend Barcelonasse, et sealt siis mõni päev hiljem Mallorcale lapsehoidjaks minna. Seega ei tahtnud me ka Danilot rohkem tülitada ja teda kuskile esikusse diivanile magama panna, vaid kolisime välja. Võtsime asjad, läksime kolmekesi piazza Verdile (ülikoolitänaval üks väljak, kus on alati miljon hipit koos) ja ootasime Nukit (ka sõber suveülikoolist Maarjal). Tegime kurba nägu ning Nuki nõustuski meid öömajatama. Saatsimegi Maarja ära, seejärel hommikuks miskit söödavat ostma ja koitsa! Nuki valmistas meile maitsva ungari hõrgutise (nime ei tea), sest Nuki on ju pärit Ungarist, täpsemalt Budapestist. Bolognas on ta Erasmusega. Käisime ka korra väljas (Kulutasime 5 eurot shottidele, deeeem, poleks pidanud: kallis ju! Aga mängu tuli vesi, tuli, õhk ning vaatamist ja imestamist oli palju.), aga õnneks saime suht normaalsel ajal magama.
Neljapäeval kui ärkasime, oli Nuki koolis ja me hiilisime kodust välja, et Thomasega (itaallane ikka) kohtuda. Thomasega saime tuttavaks teisipäevasel peol, Maarja tundist teda aga Tartu päevilt, kui Thomas seal Erasmusega oli. Ta on üks normaalsemaid itaalia tüüpe, keda tean, kusjuures! Thomas näitas meile ka natuke linna. Proovisime siis sealset arancina´t. Ühed ütlevad, et pärit Sitsiiliast, teised Naapolist, kuid vahet pole - see paneeritud riisipall, kus on sees tavaliselt liha (arancina con carne) või juust (arancina con burro) ja natuke ka maisi ja/või herneid jne).
Jõlkusime Thomasega veits kaasas ning läksime omapäi uitama. Kui pimenema hakkas, hüppasime juba tuttavast "Pizza casa´st" läbi ja võtsime seekord pizza rucola kahepeale. Juurde jõime margariini-veesegu (mida mõned arvavad olevat piim) ehk latte´t. Seejärel koju. Rääkisime terve õhtu Nukiga juttu, sain teada, missugune ta tegelikult on. Loodan, et ta väga solvunud pole mu peale, kui leidis järgmisel hommikul enda laualt ühe kirja.

Ja sujuvalt olemegi jõudnud selle hetkeni, et peremees veel magas, kui meie juba lahkunud olime. Seekord Prantsusmaa poole.

Graz

Sloveeniast lahkusime teisipäeval, 29. septembril.

Matic saatis meid hääletamiskohta, kuid sealt jalutasime ikkagi veel mõnusaid kilomeetreid oma kottidega edasi. Lõpuks, kella 3 paiku, saimegi auto peale. Pikad peatused Celjes ja Maribos ning Grazi jõudsime õhtul hilja ühe ajal rekkaga. Juht oli hirmus mures meie pärast, helistas ja saatis hiljem veel sõnumeid, missest et ta inglise keelt ei osanud. Ma siis üritasin saksa keelt purssida.
Tulime rekka pealt maha ja hakkasime linna sisse marssima. Varsti peatus auto meie kõrval ja poiss selle seest küsis, kuhu me minna tahame. Ta olevat Portugalis samamoodi suure kotiga palju kilomeetreid maha kõndinud ja keegi ei aidanud teda. Tuttav värk. Niisiis ta viskas meid Mischa ukse ette ära. Mischa juurde ööseks saime siis tänu couchsurfingule. Jõime teed, sõime küpsiseid ja magama.

Järgmisel päeval, lõuna ajal, läksime Mischa juurest Hermanni juurde. Viimane oli koju saabunud 7. ajal hommikul, sest tuli Sveitsist vist. Sõime koos "hommikust", saime veel Ryaniga (USAst, couchsurfingust) ja Hermanni õega kokku ning tegime ühed õlled. Siis jõe (Mur) äärde Hermanniga viiuldama. Kes ei tea, siis Hermann oli mu nö viiuli õpetaja etnolaagris. Mina sain teadlikuks ühest Sveitsi lookesest ja tema Minoorsest labajalast. Kindlasti oli veel miskit.. Hermann läks seejärel kuskile netti ning me kolmekesi läksime vanalinna avastama. Käisime üleval Schlossbergis ja all niisama jalutamas. Varsti koju ning hakkasime Maarja ja Hermanniga kokkama. Pasta, juurviljamix ning roheline salat. Kitsejuust ka. Mmmmm! Peale seda pakkis Hermann asju, sest järgmisel hommikul oli jälle lennuki peale minek, seekord Eestisse Viljandisse esinema. Igatahes mingi kell läksime Borissi poole ning siis Kolja juurde, kus toimus Alpine Ramblase proov. Me mõtlesime, et meie jäime hiljaks, kuid Daniel ja Matthias olid veel osavamad selles osas. Ahjaaa! Vahepeal selgus, et Kolja viisa on Serbias. Seega ta sõber või vend või keegi hakkas õhtul kell 11 Serbiast Grazi seepärast sõitma. Päris hea. Peale proovi läksime kebabile ning siis koju jälle asju pakkima, poisid filmi vaatama jne. Me Maarjaga jäime kohe magama..

Hermann ja Matthias läksid siis hommikul ära. Lehva-lehva ja me jälle tuttu. Järgmised Grazi päevad veetsime mõnuledes Hermanni kodus. Lugesime raamatuid, tegime süüa, tegin kunsti, käisime linna peal jalutamas, isegi jooksmas käisime. Mingi päev saabus Kerttu ning kõike seda tegime kolmekesi. Oli hea üle pika aja jälle lebotada, asju rahulikult võtta. Grazi päevadel sadas ka ning lõi välku. Hea, et meil oli kodu olemas!

Edasi hakkasime liikuma esmaspäeval, 5. septembril kell 7.40 hommikul. Nii hilja seepärast, et ootasime minu passi, kuid kui saime teada, et Hermann tuleb teisipäeval, mitte pühapäeval, nagu alguses teadsime, siis otsustasime ikkagi enne tema tulekut liikuma hakata. Vabandan inimeste ees, kes jamasid mu passiga..
Kuid jah, edasiliikumisest veidi hiljem...

Sloveenias

Sloveenias olime kokku umbes nädala. Enamus ajast viibisime Ljubljanas, Sloveenia pealinnas.
Iga päev sõime kuskil huvitavas kohas. Proovisime ära mitmed Itaalia, Hiina ja Hispaania restod, samuti hobuselihaga hamburgerid, burekid, kebabid. Ka me Maarjaga kokkasime - soolase ja magusa täidisega pannkoogid, pasta con pomodori e pollo e sinihallitusjuustuga:D Kokku ööbisin viies kohas - Miha ühikas, Matici kodus, Garbase kodus vahetult enne kolimist, Luka maakodus, Luka Ljubljana kodus, karm!
Kuna ma olin haige, siis väga palju me väljas ei käinud.

Teisipäeval avastasime kahekesi Maarjaga linna, sest nii on kõige mõnusam ja huvitavam. Matic andis meile rattad ka selle jaoks.
Õhtul oli Metelkovas (hipide ja pahede küüsis loominguliste inimeste paradiis) pidu, kus kõik tundsid end mõnusalt. Teine pidu toimus neljapäeval, kui tähistasime Garbase kolimist. Nüüd on ta nimelt Sevillas, kuid peo ajal me otsesõnu couchsurfisime. Vedasime ta diivanit ühest kohast läbi linna teise. Toimusid ka väiksed puhkepausid, kus mehepojad (ja ka pealtvaatajad) said tassimise eest janu kustutada. Kohtasime ka linnapead, kes on väga populaarne just noorte seas, sest just tänu temale pidi Ljubljanas elu käima. Käisime ka AEGEE kontoris ja veel mõnes kohas. Matic, ka haige poiss, läks ilusasti vara koju magama, Maarja läks ka suht vara, kuid teistel põhjustel:P Mina jäin vist esimest korda elus täiesti peo lõpuni paika. Viimase seltskonnaga käisimegi hobuseburksiringil ning Luka ratsutas draakoni, mis ehib üht Ljubljanica silda, seljas. On legend, et kui neitsi ületab silda, siis draakoni saba liigub natuke. Hmm..
Reedel oli Garbas terve päev tööl ning meie asjad tema juures ehk siis pidime terve päev mujal olema. Käisime siis teiste poistega söömas, mängisime korvpalli, pidasime Miha ühikas siestat ning siis kinno "Genovat" vaatama ning vesipiipu tegema.
Laupäeval ärkasime 5.45, sest läksime Luka koju Brežicesse. Hommikusöök ja Luka õe peika sugulaste juurde viinamarju korjama! Mõnus oli. Peale seda veel korralik söök ning siis ujuma! Mitu mõnusat tundi õuebasseinides. Mmm. Õhtul käisime kohalikus baaris ja "klubis", oioioi. Kohalik Jörpa laulis, ühtegi ilusat inimest ei paistnud seal olevat. Kole-kole. Aga hea meel, et saime sellises kohas käia, pilt muutus terviklikumaks.
Pühapäeval käisime Luka sõbra maakodus. Ta isa ongi veinimeister. Mõnusalt lai viinamarjaväli. Proovisime erinevaid veine, tegime pilte, proovisime kohalikke magusaid hõrgutisi ja õppisime sloveenia keelt. Otsustasime juba õhtul Ljubljanasse tagasi minna. Seekord läksime rongiga. Garbas tuli vastu ja läksime kõik koos baari ja siis koju tuttu.

Ljubljana, mu armas

Tervitused päikselisest ja tuulisest Marseillest!

Grazis kirjutasin pikalt-laialt mu Ljubljanast, kuid kõik läks hoopis musta auku...
Igatahes. Mis on Ljubljanas erilist?
Varsti saab juba kuu meie reisi algusest, on kogetud palju emotsioone, kuid kõige meeldivamad on seotud Ljubljanaga. No olgu, Sloveeniaga.

Ljubljanas tutvusime inimestega, kellega kindlasti jääme suhtlema ka edaspidi. Seal on kõik nii rõõmsad, heatahtlikud, viisakad, armastavad puhtust, head toitu, sporti ja haridust. Lisaks pole nad pinnapealsed nagu teiste (minu kogemuse põhjal) vahemereäärsete maade elanikud. Ehk on "viga" selles, et ka neid on väga vähe - ligi 2 miljonit ning nad saavutasid samuti iseseisvuse 1991. aastal.

Ka Ljubljana on mõnus ja hubane. Tänu jõele Ljubljanica ja mäele, mille tipus asetseb loss, on peaaegu et võimatu linnas ära eksida. On palju mõnusaid kohvikuid, restorane, hinnad ka täitsa okeid. Kui nüüd võrrelda kasvõi siinsete hindadega..
Linnas on palju muuseume, suur park, millel nimeks Tivoli ning palju kauneid vaateid pakkuvaid kohti. Ahjaaa.. Ljubljana on ülikoolilinn, palju noorust, ideid, loomingut. Just nii, nagu mulle meeldib!

Sissekanne meie tegudest selles linnas tuleb ka kohe varsti...

Krakowist...kaugele

Hei, l6puks saime siin (Grazis) netti.. Istume netikohvikus, joome kohvi, Maarja kirjutab raamatut ja väljas sajab padukat - esimene vihm meie reisi jooksul.

Pooleli j2in siis Poolaga.
J2rgmisel p2eval ehk siis 21. septembril 2rkasime varakult, k2isime Maarja ja Maticiga poes, ostsime head paremat ning Maticiga meisterdasime hommikus66ki. Ehk siis omletti rohke sibulaga, hehe.. väike kohv peale, asjad kokku ja minek! Minek kesklinna, et siis Matici ja tema s6prade autoga Krakowist Ljubljanasse vurada.
Roolis oli alguses yks noor tyyp, kelle nime ma ei tea, Miha istus k6rval ning meie, mina, Matic ja Maarja, olime taga. S6itsime l2gi Poola (v6i noh, natukene), Slovakkia ja Austria. Kuskil Slovakkias tegime toidupeatuse ka, 6gisime mingeid v6ileibu. Lisaks veel kung fu ja tants. Autos m6tlesime v2lja ja tuletasime meelde igasugu erinevaid mänge, millega meelt lahutada. Meel sai täitsa pooleks lahutatud! Ja muidugi superpikad fotosessioonid ja mina soengumodellina:)
Grazi lähistel olime juba pimeduses, kella 23 aeg j6udsime Ljubljanasse. Oeh..
Tunnike pakkisime asju lahti, tegime teed ja tundsime end m6nusalt, siis aga burekit sööma. Olgu öeldud, et juba Austriat läbides tundsin et nyyd see haigus tuleb.. Öösel v2lja minnes oli eriti jube ning tuli välja, et olin ka Matici nakatanud... deeeem. Peale püha6htusöömaaega näidati meile kohalikku 6udustemaja vmt. Njah, polnud midagi erilist. Aga olime juba nii v2sinud, et l2ksime koju magama. Meie koduks oli mitu ööd Miha tuba ülikoolilinnaku pisikeses ühikas:) Väga armas ühikas, muideks. Ise tehtud remont, hubane olemine ja s6bralik rahvas!