Eelmisel nådalal olid Taanis sygispyhad nagu ma aru sain. Lastel oli koolis vaheaeg ja nende vanematel ka møned puhkepåevad vøi midagi. Meil oli esmaspåevast kolnapåevani ehtekunst ja tegime lusikaid. Tegin oma esimest lusikat våga hoolega, lihvisin erinevate tehnikate abil ikka hea mitukymmend tundi teda, aga tulemus on ka seda våårt. See lusikas on nagu påris! Vøi noh, tøesti ilus. Tegin teise lusika ka, aga møtlesin, et vøiks tolle våhe kiiremini valmis saada. See tuli selline nø rohkem minu moodi - viltune, meelega tehtud haamrijålgedega jne, aga ikkagi våga kena minu meelest.
Neljapåeval ja reedel olid meil ka "puhkepåevad" ehk siis meile tehti siin våikesed ekskursioonikesed. Neljapåeval kåisime yhel teisel ylipisikesel saarel (400 korda 700 meetrit suur) nimega Cristiansø. See oli nii pisike, et påris igav hakkas, sest olime seal 6 tundi kuni jårgmise praamini. Oleks vøinud pliiatsid ja kriidid kaasa vøtta, et vaateid joonistada. Toredad majad olid seal (nagu ikka siin), aga puid våga palju polnud, peamiselt kivid ja kaljud jne.
Praamiga sinnasøit oli påris okei, tagasisøit oli aga hoopis midagi muud (ps: någime håsti palju hylgeid meres hulpimas!) - syda oli våga paha køigil, kuigi keegi påris oksele ei hakanud. Paha oli veel ka møned tunnid peale Bornholmile jøudmist. Ungari tydruk ei saanud magamagi øhtul jååda, sest karussell oli nii vøimas...
Reedel oli meie saare peal våike tuurike. Peale hommikusøøki låksime kohta, kus kive (st graniiti) raiutakse. Kaasavøetud vøikusid søime linnakeses nimega Gudhjem (våike mønusa vaatega linn - tahaks seal elada!). Tunnikese vaba ajaga kylastasime kohalikku kuulsat jååtisebaari ja ostsin ka siis yhe. Tåitsa hea, nagu jååtis ikka (no peaaegu nagu gelato). Kuna on juba peaaegu Halloweeni aeg, siis oli igal pool någudega ja ilma någudeta kørvitsaid ning pøhku. Kylastasin ka kunstipoodi, mis myys meie keraamika- ja ka kunstiøpetaja tooteid.
Peale Gudhjemi søitsime løuna poole 2. maailmasøjast jåånud poolikut punkrit vmt vaatama. Ja siis låksime randa, nimeks Dueodde. Håsti ilus peenike valge liiv on seal, peamiselt kvartsist (st osa punasest graniidist, mida leidub Taanis ainult løuna-Bornholmil ja sellel teisel saarel Cristiansøl). Mere åårde låksime låbi rannas olevate kyngaste (u 2 km jagu) ja seal kyngaste vahel oli påris palav. Nii kui vee juurde sain, vøtsin saapad jalast ja, sulps, jalgupidi vette. Vesi oli tegelikult ikkagi våga kylm, sest peale 10. sekundit enam jalgu ei tundnud. Aga våhemalt hea vårskendav oli vees olla. See kogemus oli uudne ja vårskendav ka seetøttu, et tavaliselt on merevesi Eestis ka suvel minu jaoks liiga jahe. Aga jah, nådalavahetusel oli påris hea soe, sain tavalise pluusi våel øues olla.
