Kirjutasin emale just kirja.


"No midaaaa? Nooo ma ei saa aru. Kuidas nad alles nùùd kùsivad? Kui kaarti tegemas kàisin, siis kùsiti, kas òpin. Jah, òpin. Ja see peaks ju noortekaart olema (<26) mitte ùliòpilaskaart. See mul juba on. See on nende probleem ja pealegi neil on olemas pààse nendesse nimekirjadesse (kuidas nad siis òppemaksu saavad vàlja anda). Ma ùtleks mòne kròbeda/vàngema sòna praegu. Tùra jaaa ma hakkan praegu kooli minegid iks-sisuga meile saatma ja neile tòòd juurde tekitama. See on pangatsikkide tòò!

Enivei. Pere tervis on parem, mul ka kòha enam ei ole (oluliselt). Hàà on olla. Aga kuna olen magamata ja ùldse ei jàà magama ka, siis kurk on valus-valus.

Homme làhen esimest korda Bolognast vàlja. Làhme uus-meremaalt pàrit lapsehoidja Kate'ga (keelekursustel kàime koos) Ravennasse. Tunnike rongiga sinna, òhtul tagasi.

Nii kiiresti on siin aeg làinud. Koguaeg tegemist, 2ramaa blogi pole ka saanud tàiendada. Ja enda muid tegemisi: Flandria ethno jaoks kokkusaamiste ajastamine, repertuaar; pakri vàrk (Enn ei vasta mullleee! Aga ma tahan teada enda augustit), suguvòsakokkutuleku korraldamise aitamine, muud mòtted seoses òppimisega jne. Huuh. Midagi pole jòudnud teha. Aga siin ma kòige parema meelega loen. Enda kaasavòetud raamatuid ja pereema ingliskeelset kirjandust. Hea on.

Praegu tahaks kòige rohkem palju magada ja siis homme, kui ùles tòusen, koos sinuga kohvitada ja emadepàeva tàhistada. Kòige mònusamat PùHA pàeva sulle, emps!


Sinu laps (parandamatu)"