Kåime siin yle nådala kolmapåeviti pealinnas Rønnes shoppamas. Ma kåisin ka. Ostsin paki køige odavamaid kypsiseid (mis, muideks, on påris head) ja køige odavama veini - pakiveini. Ja kassas kysiti mult dokumenti. Eestis on see tåitsa okei, et vahel kysitakse. Aga. Siin on vanusepiiriks 16 eluaastat.

Sygispyhad

Eelmisel nådalal olid Taanis sygispyhad nagu ma aru sain. Lastel oli koolis vaheaeg ja nende vanematel ka møned puhkepåevad vøi midagi. Meil oli esmaspåevast kolnapåevani ehtekunst ja tegime lusikaid. Tegin oma esimest lusikat våga hoolega, lihvisin erinevate tehnikate abil ikka hea mitukymmend tundi teda, aga tulemus on ka seda våårt. See lusikas on nagu påris! Vøi noh, tøesti ilus. Tegin teise lusika ka, aga møtlesin, et vøiks tolle våhe kiiremini valmis saada. See tuli selline nø rohkem minu moodi - viltune, meelega tehtud haamrijålgedega jne, aga ikkagi våga kena minu meelest.

Neljapåeval ja reedel olid meil ka "puhkepåevad" ehk siis meile tehti siin våikesed ekskursioonikesed. Neljapåeval kåisime yhel teisel ylipisikesel saarel (400 korda 700 meetrit suur) nimega Cristiansø. See oli nii pisike, et påris igav hakkas, sest olime seal 6 tundi kuni jårgmise praamini. Oleks vøinud pliiatsid ja kriidid kaasa vøtta, et vaateid joonistada. Toredad majad olid seal (nagu ikka siin), aga puid våga palju polnud, peamiselt kivid ja kaljud jne.

Praamiga sinnasøit oli påris okei, tagasisøit oli aga hoopis midagi muud (ps: någime håsti palju hylgeid  meres hulpimas!) - syda oli våga paha køigil, kuigi keegi påris oksele ei hakanud. Paha oli veel ka møned tunnid peale Bornholmile jøudmist. Ungari tydruk ei saanud magamagi øhtul jååda, sest karussell oli nii vøimas...


Reedel oli meie saare peal våike tuurike. Peale hommikusøøki låksime kohta, kus kive (st graniiti) raiutakse. Kaasavøetud vøikusid søime linnakeses nimega Gudhjem (våike mønusa vaatega linn -  tahaks seal elada!). Tunnikese vaba ajaga kylastasime kohalikku kuulsat jååtisebaari ja ostsin ka siis yhe. Tåitsa hea, nagu jååtis ikka (no peaaegu nagu gelato). Kuna on juba peaaegu Halloweeni aeg, siis oli igal pool någudega ja ilma någudeta kørvitsaid ning pøhku. Kylastasin ka kunstipoodi, mis myys meie keraamika- ja ka kunstiøpetaja tooteid.

Peale Gudhjemi søitsime løuna poole 2. maailmasøjast jåånud poolikut punkrit vmt vaatama. Ja siis låksime randa, nimeks Dueodde. Håsti ilus peenike valge liiv on seal, peamiselt kvartsist (st osa punasest graniidist, mida leidub Taanis ainult løuna-Bornholmil ja sellel teisel saarel Cristiansøl). Mere åårde låksime låbi rannas olevate kyngaste (u 2 km jagu) ja seal kyngaste vahel oli påris palav. Nii kui vee juurde sain, vøtsin saapad jalast ja, sulps, jalgupidi vette. Vesi oli tegelikult ikkagi våga kylm, sest peale 10. sekundit enam jalgu ei tundnud. Aga våhemalt hea vårskendav oli vees olla. See kogemus oli uudne ja vårskendav ka seetøttu, et tavaliselt on merevesi Eestis ka suvel minu jaoks liiga jahe. Aga jah, nådalavahetusel oli påris hea soe, sain tavalise pluusi våel øues olla.

 (pildid sain, nagu ikka, googli kaudu)

Meil tydrukutekambaga on toredad jutud. Jaapanlased rååkisid nåiteks, et kui nad søøvad palju påhkleid vøi shokolaadi vøi erutuvad kuidagi (nt nåevad paljast keha ja seetøttu erutuvad), siis hakkab neil ninast verd jooksma. Ja nad arvasid, et køigil, sh eurooplastel, on samamoodi. Aga vøta nåpust, vist ikka ei ole nii :) No ja see, et suurem osa jaapanlasi ei talu alkoholi, on juba vana teema.

Våike pildimaterjal verejooksu kohta

Siis låks jutt millegipårast pulmadele.. tutvustasin neile esimese øø øiguse møistet. Taanlane oli vapustatud. Ungarlane rååkis, kuidas mustlaste seas on ikka au sees vana komme - see nø. esimese øø øigus on lapsevanemal ehk siis tytre puhul isal, poja puhul emal.

Eile saime keraamikas oma esimesed jubinad glasuurist (st ahjust) kåtte ning tegime våikse kohvi-tee ringi oma uute tassidega. Øpetaja ytles minu oma kohta "Uuu, it's like a hippie cup!" Hmmm ... ?! Minu ja søna "hipi" vaheline suhe on keeruline.

Maailm on tåis imelisi inimesi

Nyyd, enne løunasøøki kuulis yks vanem naisterahvas meie kursuselt pealt meie vestlust keraamika øpetajaga. Teemaks oli sõled, mille peale ...

Tema: Are you from Russia?
Mina: No, from Estonia
T: Ahaa, so, near to Rumenia?
M: No, I'm from north. Here is Denmark (nåitan kujuteldaval kaardil), here Sweden and here is Estonia.
T: Aaaaa, so, here are (nåitab Soome kohale) Greenland and Canada?
M. Well, no. Here is Finland. Greenland and Canada are thereee........... (kaugel)

Ps: vestluspartneriks oli taanlane..

Sport, sport, sport, kabaree .. vøi mis ta oligi..

Tåna on esmaspåev ehk siis Bornholm criss-crossi påev. Kåisime jalgratastega metsas ja linnutornis ja mujal. Kyll on hea, et rattaga søitmine siin suht kohustuslik on, saan ka trenni teha. Soufus, vøi mis ta nimi oligi, kutsus (st suht kåskis) mul tåna kell neli karate tundi tulla :D Ja kell 19.30 on volleyball nii et selline mønus sportlik vårk on meil siin. Aaa.. Unustasin! Nådala sees teeme ise, jah, mina algatasin, enne hommikusøøki joogat. Tåna ma kyll ei teinud, sest øhtu låks pikale - saatsime Kazuyo åra. Aga homme jålle!

Kazuyo kodukas

Håålega poodi.

Olin tåna pealeløunal netis ja kuulasin, vaatasin youtubes tantsuklubi tantse, sest møned olid nende øppimisest huvitatud :) Siis tuli Dennis (kirjapildis pole kindel) ja kutsus mind Åkirkebysse. Ma sain aru, et låhme mingi seltskonnaga ja ratastega linnakesse tsillima. Niisiis låksin panin mytsi påhe, et tuul kørvu åra ei vøtaks, ja jaki selga ning minek. Tuli vålja, et me ei låhe ei ratastega ega håålega. Låhme jala. Midaaa? Linna on 4 km. Tegelt ei ole seda palju, aga tuul oli. Siin on tuul ikka Tuul. Mis seals ikka. Natuke tuuline jalutuskåik oli, aga tore ikka. Meid oli 5 - kolm tydrukut ja kaks poissi. Rååkisime juttu, nautisin ilusaid vaateid ja sain oma teadmistega silost hiilata :)) Låksime Nettosse ja .. leidsin Saku Rocki. Møtlesin, et ostan siis. Armastusest Eesti vastu. Ja siin någin Saku Kulda. Oli soodukas, maksid 10 krooni kumbki. Vaatasin pudeleid ja kuna Kullal oli ilusam silt ja rohkem eestikeelset teksti, siis ainuke asi, mis ma poest ostsin, oligi Kuld. Ma pole kuigi suur ostleja, eriti Taanis. Vot seda nalja.
Tuli vålja, et noored tahtsidki ainult sinna poodi minna. Ylejåånud linnake pidavat surnud olema. Ehk siis teised låksid tagasi tee peale, et seekord håålega koju/kooli saada. Ma låksin yksinda keskusesse maju ja aedu imetlema. Jalutasin mønusalt keskuse risti-råsti låbi. Påike paistis ja oli hea. Suubusin ka siis sinna kodutee poole, et hååletama hakata ja, ennåe, poisid hååletasid taamal. Itsitasin natuke pihku, et nad ikka veel seal olid ja.. jårgmine auto vøttis nad peale. Hakkasin ka hååletama ja 5 minutiga olin minagi auto peal. Tore tådi oma pisikese valge kutsuga vøttis mind peale. Ta tavaliselt ei vøta kedagi, aga ma paistsin talle nii innocent ja nice, et seekord låks teisiti. Poolel teel vaatasin, et keegi on tee ååres. Need olid meie køndides hååletavad tydrukud.. Nojah. Jøudsime koolini ja någin, et poisid istusid bussipeatuses. Nii nunnu. Yhinesin nendega, et tydrukuid oodata. Miski 20 minti ootasime, sest nad ei saanudki auto peale.. Aga nyyd oleme køik kodus ja løpp hea - køik hea :D

Sudoku

Eile oli laupåev. Øhtul istusime "elutoas" ja passisime. Osad, peamiselt meessoost isikud, harjutasid karated ja naiskad praktiseerisid kudumisringi. Kudumisringis on peamiselt jaapanlased - nad on ikka tøsiselt kudumisest, erinevatest mustritest jne sisse vøetud ja alati on neil siinsete suvekursuslastest pensionåridega seega yhine huvi. Yheks kudujaks on ka yks ungarlane. Me, idabloki naised ikka oskame ju kududa. Ønneks oskan ka midagi kaasa rååkida, sest teooriat ma ju tean, lihtsalt ma pole sellest praktiseerimisest nii huvitatud :) Muide, selle ungarlasega tunneme tihtipeale muidki yhiseid jooni: tahame sooja toitu syya, oskame normaalselt (loe: mingi terava åårega lauaga vmt) øllepudeleid avada, naudime poolmørudaid nalju jne.
Aga nyyd asja juurde. Mina siis lahendasin seal elutoas sudokut. Naised kudusid minu taga laua ååres. Nad kysisid, mis ma teen. Ytlesin "sudokut". Nad siis korrutasid yle "sudoku", et nad køik (noh, 4 oli neid) ikka kuuleksid. Yks jaapanlane, Ai, kysis uuesti teistelt "sudoku"? Umbes nii, et kust nemad sellist eesti asja jårsku teavad. Ta arvas, et see on mingi eesti søna. Teised vastu, et "sudoku, noh". Ehk siis tuli vålja, et on ka jaapanlasi, kes ei tea sudokust mitte midagi. Igatahes Ai sisustas oma øhtu ka teistelt sudoku kohta kysides, et kas nemad sellist asja teavad. Jah, jaapanlane oli ainuke. Natuke kahju tast :) Lubasin temaga koos yhe tåna åra lahendada.

Åkirkeby

Kåisin just Åkirkebys. See asub koolist 4 km kaugusel ja on umbes sama suur kui Kose. Aga. Nad on ikka nii erinevad. Åkirkeby on tåis imeilusaid pisikesi vanu majakesi. Køik on hea ja rahulik. On olemas tore keskvåljak, palju pinke, paar restorani, kohvikut, mitu vanavara poodi ja kunstipoodi ja lillepoode ja .. ka eraldi jalgrattapood! Nii tore! Ja nii armas! Kahjuks on minu seebikarp omadega teises dimensioonis, seetøttu otsin siia blogisse kellegi teise fotosid. Midagi Åkirkebist siis Googlest..

PS: tåna oli seal nø peavåljakul kirbukas. Iga teisipåev ja neljapåev on (kuni 18 okt). Kuna kell oli juba neli låbi, siis viimased myygimehed pakkisid oma asju. Yumeno, mu jaapanlasest øde, rååkis, et ta on vahel seal oma pilte ja kaelakeesid myynud. Ehk ma proovin ka kunagi kuidas nåkkab?!

Bornholm criss-cross

Tulime just Almindingeni metsast siin låhedal. Rattaga 5 minuti kaugusel. Våga kena mets ja vanad kuningalossi varemed ja vanad peosaalid ja pølenud hotellid ja jårvekesed. Tåitsa mønus, et kåime niimoodi kord nådalas Bornholmi avastamas. Ja esimestel påevadel kåisime ju iga påev!

Nagu ma emale kirjutasin, siis puud on siin tåiega teistsugused, kuigi Eesti pole ju yldsegi nii kaugel. Ma pole nåinud mitte yhtegi kuuske, nåiteks. Ja kased ajavad oksi laiali kohe maapinnal ehk nad on nagu pøøsad mitte puud. Ja kaski olen nåinud ainult mere ååres (Håsles), mujal pole kohanud. Mere ååras oli håsti palju kibuvitsi. Ja huvitav on, jah, see, et neil on peamiselt siin ikkagi lehtpuud, ka mere ååres. Ja sellised, mis tuult yldse låbi ei lase. Nt olime mere ååres (50 m) metsas ja oli tåiesti tuulevaikne ja hea. Låksime vøpsikust vålja - kohe oli hirmus tuul. Aga oksad on neil veidi yleval pool, nii et metsas jalutades on palju ruumi ja pea hullult ette vaata, kuhu astud. Ja neil on pihlaka moodi puid håsti palju. Pihlakas mis pihlakas, kuid marju pole.. Ahjaa. Kåisime torni otsas. Torn on ehitatud 19. saj 50ndatel vist, siis kui veel metsi våga polnud ja need, mis olid, polnud veel kørged (yks onkel pani kasvama, varem olid maad kohalike elanike loomade søødamaana kasutuses). Mingi kuningas - ei kuulanud øpetaja Simonit piisavalt hoolikalt - kåis Bornholmi yle vaatamas ja aasta hiljem lasi tånutåheks siis selle torni ehitada. Hiljem oli mets juba kørgem, siis ehitati (st topiti metalltrepid sinna) torn veidi kørgemaks. Våga hea vaade on sealt tornist. On nåha merd nii yhelt kui teiselt poolt saart ja Rønnet, Åkirkebyt, Gudhjemi jne.

Ahaa. Tåna hommikul istusime Michaeliga (pole kirjapildis kindel) søøgilauas kørvuti ja imestasime ikka seda va jaapanlaste kørge håålega kellegi teise jutule kaasa (noogutamiselt) håålitsemist, ymisemist, justkui kinnituseks, et partneri jutt on huvitav. Me siis møtlesime Michaeliga, et kui hommikukogunemisele låhme, siis istume ette ritta ja proovime samamoodi Simoni jutule kaasa elada. Meil oli våga løbus. Natuke totter ja piinlik ja nøme samal ajal. Aga noh, mis sa teed, lollus ei anna håbeneda. Kui rååkisin oma sellisest kogemusest yhele jaapanlasele (nimeks Ai), siis ta lihtsalt naeris selle peale. Loodan, et heaga.