Bornholm criss-cross

Tulime just Almindingeni metsast siin låhedal. Rattaga 5 minuti kaugusel. Våga kena mets ja vanad kuningalossi varemed ja vanad peosaalid ja pølenud hotellid ja jårvekesed. Tåitsa mønus, et kåime niimoodi kord nådalas Bornholmi avastamas. Ja esimestel påevadel kåisime ju iga påev!

Nagu ma emale kirjutasin, siis puud on siin tåiega teistsugused, kuigi Eesti pole ju yldsegi nii kaugel. Ma pole nåinud mitte yhtegi kuuske, nåiteks. Ja kased ajavad oksi laiali kohe maapinnal ehk nad on nagu pøøsad mitte puud. Ja kaski olen nåinud ainult mere ååres (Håsles), mujal pole kohanud. Mere ååras oli håsti palju kibuvitsi. Ja huvitav on, jah, see, et neil on peamiselt siin ikkagi lehtpuud, ka mere ååres. Ja sellised, mis tuult yldse låbi ei lase. Nt olime mere ååres (50 m) metsas ja oli tåiesti tuulevaikne ja hea. Låksime vøpsikust vålja - kohe oli hirmus tuul. Aga oksad on neil veidi yleval pool, nii et metsas jalutades on palju ruumi ja pea hullult ette vaata, kuhu astud. Ja neil on pihlaka moodi puid håsti palju. Pihlakas mis pihlakas, kuid marju pole.. Ahjaa. Kåisime torni otsas. Torn on ehitatud 19. saj 50ndatel vist, siis kui veel metsi våga polnud ja need, mis olid, polnud veel kørged (yks onkel pani kasvama, varem olid maad kohalike elanike loomade søødamaana kasutuses). Mingi kuningas - ei kuulanud øpetaja Simonit piisavalt hoolikalt - kåis Bornholmi yle vaatamas ja aasta hiljem lasi tånutåheks siis selle torni ehitada. Hiljem oli mets juba kørgem, siis ehitati (st topiti metalltrepid sinna) torn veidi kørgemaks. Våga hea vaade on sealt tornist. On nåha merd nii yhelt kui teiselt poolt saart ja Rønnet, Åkirkebyt, Gudhjemi jne.

Ahaa. Tåna hommikul istusime Michaeliga (pole kirjapildis kindel) søøgilauas kørvuti ja imestasime ikka seda va jaapanlaste kørge håålega kellegi teise jutule kaasa (noogutamiselt) håålitsemist, ymisemist, justkui kinnituseks, et partneri jutt on huvitav. Me siis møtlesime Michaeliga, et kui hommikukogunemisele låhme, siis istume ette ritta ja proovime samamoodi Simoni jutule kaasa elada. Meil oli våga løbus. Natuke totter ja piinlik ja nøme samal ajal. Aga noh, mis sa teed, lollus ei anna håbeneda. Kui rååkisin oma sellisest kogemusest yhele jaapanlasele (nimeks Ai), siis ta lihtsalt naeris selle peale. Loodan, et heaga.