Bologna

Grazist Bolognasse läksime Kerttuga. Esimest korda hääletasin temaga siis. Maarja läks umbes samal ajal Grazi kodust välja. Rongi peale. Kolmekesi ei saa ju peale, eriti veel, kui riesengross kotid seljas on.
Saime üldiselt täitsa libedalt autodega edasi. Ainult 5-6 autot ning kõik olid meeldivad inimesed. Kõige meeldejäävamaks osutusid kaks ärimeest, kes meid Bologna lähedale viisid. Indiast pärit ärikas rääkis enda maa toidu traditsioonidest ja huvitavatest juhtumistest.Päris linna saime ühe couchsurfingust pärit kutiga. Lihtsalt seisime suvalises kohas linna lähedal sildiga "Bologna central". Eriti mugavad ju, aga no mis teha, kui pimedaks hakkab minema ning niikuinii mingit bussi varianti ka sellise koha peal pole.
5 minti ja juba hops peal ning 15 minuti pärast olime juba Maarja ühe suveülikooli tuttava kodutänavas. Sjuuper. Pasta con pesto e vino e birra ja kõik oli kui taevas, ainult uni segas. Kui Maarja sõber Danilo töölt tuli, siis läksime kõik tema juurde. Mina keerasin kohe magama ära, seejärel ka Kerttu. Maarja, Danilo ja see kolmas läksid välja. Kuuldavasti jõudsid nad koju 8 aeg hommikul.
Järgmisel päeval, teisipäeval, ärkasime 12 ajal. Sõime "hommikust", Danilo läks tööle ja me, tsikid, läksime linna peale laiama. Vanalinn sai risti-rästi läbi tuulatud. No olgu, mitte päris nii, sest see on ju molto grande! Õhtuks sõime 2.5 eurtsiseid margheritasid (kes ei tea, siis see on kõige "vaesem" pitsa, kus peal ainult tomatipasta ja juust). Koju tagasi ja varsti jälle välja. Õhtu tegid põnevaks 1-eurosed shotid ja jääkuubikumäng.
Kolmapäeval läks Maarjal lend Barcelonasse, et sealt siis mõni päev hiljem Mallorcale lapsehoidjaks minna. Seega ei tahtnud me ka Danilot rohkem tülitada ja teda kuskile esikusse diivanile magama panna, vaid kolisime välja. Võtsime asjad, läksime kolmekesi piazza Verdile (ülikoolitänaval üks väljak, kus on alati miljon hipit koos) ja ootasime Nukit (ka sõber suveülikoolist Maarjal). Tegime kurba nägu ning Nuki nõustuski meid öömajatama. Saatsimegi Maarja ära, seejärel hommikuks miskit söödavat ostma ja koitsa! Nuki valmistas meile maitsva ungari hõrgutise (nime ei tea), sest Nuki on ju pärit Ungarist, täpsemalt Budapestist. Bolognas on ta Erasmusega. Käisime ka korra väljas (Kulutasime 5 eurot shottidele, deeeem, poleks pidanud: kallis ju! Aga mängu tuli vesi, tuli, õhk ning vaatamist ja imestamist oli palju.), aga õnneks saime suht normaalsel ajal magama.
Neljapäeval kui ärkasime, oli Nuki koolis ja me hiilisime kodust välja, et Thomasega (itaallane ikka) kohtuda. Thomasega saime tuttavaks teisipäevasel peol, Maarja tundist teda aga Tartu päevilt, kui Thomas seal Erasmusega oli. Ta on üks normaalsemaid itaalia tüüpe, keda tean, kusjuures! Thomas näitas meile ka natuke linna. Proovisime siis sealset arancina´t. Ühed ütlevad, et pärit Sitsiiliast, teised Naapolist, kuid vahet pole - see paneeritud riisipall, kus on sees tavaliselt liha (arancina con carne) või juust (arancina con burro) ja natuke ka maisi ja/või herneid jne).
Jõlkusime Thomasega veits kaasas ning läksime omapäi uitama. Kui pimenema hakkas, hüppasime juba tuttavast "Pizza casa´st" läbi ja võtsime seekord pizza rucola kahepeale. Juurde jõime margariini-veesegu (mida mõned arvavad olevat piim) ehk latte´t. Seejärel koju. Rääkisime terve õhtu Nukiga juttu, sain teada, missugune ta tegelikult on. Loodan, et ta väga solvunud pole mu peale, kui leidis järgmisel hommikul enda laualt ühe kirja.

Ja sujuvalt olemegi jõudnud selle hetkeni, et peremees veel magas, kui meie juba lahkunud olime. Seekord Prantsusmaa poole.